Ohtlik lennuõnnetus, vol 1. (18)

''Matilda, tule nüüd siia, võta oma kohver ja kutsu teised ka!'' hõikas ema mulle kõva häälega. ''Jah, ema.'' ütlesin ma kohkudes.
Me sõidame pereliikmete ja poolte sugulastega Austraaliasse, mõneks nädalaks puhkama. Ma elan otseselt Pärnus koos pere ja sugulastega, kuid me peame 2 tundi Tallinnasse sõitma, et lennukiga Austraaliasse lennata. Ennustan, et see on päris pikk reis.
''Maritte, Gerli, Tereesa, Martin, Helina, tulge siia! Me hakkame minema!'' hüüdsin ma kõikidele, kes majas viibisid, v.a emale ja isale. Nad tulid suure jooksuga trepist alla, niiet ma olin kukkumise äärel. Panime joped selga, mütsid pähe, sallid kaela, saapad jalga ning olimegi valmis. Kõik võtsid kohvrid käe otsa, kotid selga ja läksid suurde bussi, mis oli meie maja kõrval, autotee ääres.
''Maritte, kas sa tahaksid Eestist mõneks ajaks ära minna?'' küsisin ma, nutumaik kurgus. ''Muidugi tahan! Austraalias on soe. Aaaeh, kängurud. Mu lemmikloomad.'' vastas ta leebelt. ''Eks näeme.'' vastasin silma pilgutades.
Ja sõit algaski. Ma olin varem Tallinnasse bussiga sõitnud, kuid mitte nii suure seltskonnaga.

Jätkub! Öelge, mis teile loos meeldis, mis mitte.