Teema: Järjejutud / Noortejutud

Homset ei tule, Eilset ei ole Ptk 2 (1)

'' Ükskõik kui kaua sa ootad, mida sa endast annad ja palju sa soovid, seal ei saa kunagi kedagi olema, kes sinust hooliks. Sulle võib tunduda nagu nad hoolivad, kuid kui nad sind tundma õpivad, nad jätavad su ''

------------------

'' Irie! Kiiresti!''
Vaikus
'' Kuulsid, Kiiresti! Me jääme maha rongist!''
Lähenevad sammud. Järgneb karjumine. See ei lõppe. Ma ei suuda mõelda. Ma ei suuda öelda midagi. Ei suuda tõusta püsti. Ei suuda ka nutta. Ta kiskumine mu käe varrest on valus ja tekitab külmustunnet. Ma kuulen oma nime kaugustes ja veel ühte nime, mis on mulle kuidagi tuttav. Ma kuulen kuidas mu käsi vabaneb ja ma kukun taas pikali. Ma näen kuidas mind paaniliselt uuritakse. Ma ei suuda midagi teha. Mu keha ei liiguta ennast. Mu silmad ei lähe lahti ja mu kõrvad on nagu kurdid. Mul ei tule piuksugi välja, ükskõik kui palju ma proovin, aga ma kuulen kõike. Ma näen kõike.

-----------------

''Ärka, Irie! Me oleme kohal''
See hääl ei ole tuttav. See lõhn on võõras ja seda nägu ma pole kunagi näinud.
'' See on su uus kool. ''
Ma ei pööra tähelepanu koolile, ma jõllitan teravalt seda ilmatu magusa häälega naist. Ta tundub nii võlts. Nad tõmbavad mind autost välja ja hakkavad mind mingi hoone suunas vedama, samal ajal kui ma proovin kõigest väest meenutada, kuidas ma siia sattusin.
'' Kuidas ma siia sain?''
'' Sa minestasid eile. Su vanemad ei olnud nõus sind haiglasse jätma, nad tahtsid et sa võimalikult kiiresti akadeemiasse saad.''
Jõllitan ümbrust. Mu selja taha jääb kõrge rauast värav. Kaugustesse jookseb paks ja kõrge müüraed, kus üleval on elektritraadid, et noored ei saaks põgeneda. Hooned on kõrged ja barokk-stiilis. Hooneid on päris mitu, kuid need asetsevad eraldi ja kõik on omamoodi.
Mind veetakse kuskile majja. Viidakse treppidest üles ja juhatatakse kuskilt uksest sisse. Mu kohvrid asetatakse maha ja kuulen kedagi rääkimas, et sellest saab minu tuba. Tuba on suur ja uhke, voodipesu meenutab muinasjuttudest kuninga voodiriideid ja tapeet on korras. Riidekapp on suur ja selle kõrval seinal asetseb suur nikerdustega peegel.
Mõne hetke pärast kuulen samme eemaldumas ja uks sulgub jättes mind üksinda sinna jubedasse tuppa. Ma istun voodi äärele ja panen silmad kinni. Lihtsalt unustan kogu selle jama hetkeks ja viskan end voodile pikali.

-----------------

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!