Üks päev (2)

Üks päev. See üks päev. See üks päev millest sõltus mu elu. Elu mille lõhkus silma pilgutamatta mu kunagine sõber. Mu sõber keda hoidsin ja kes mulle meeldis enam kui sõber.
Esmaspäev 22.29
Istun pargis, pingil, ja ootan oma sõpra, sea sõpra kes meeldib mulle tegelikult enam kui lihtsalt sõber. Varsti näen teda tulevat, üle tee. Ta sammub, ta sammub aeglasemalt kui ma tahaks. Lõpuks istub ta mu kõrval, pingil.
" Tead.." alustan juttu, kuid ühtäkki on mu suu lausa lukus."
"Jah?" küsib ta ootavalt ja vaatab mulle sügavalt silma.
" Lauri, ma armastan sind." ütlen lõpuks välja need sõnad, mida olen öelda oodanud uba 6 aastat. On näha et ka kohkub, laseb isegi mu kätest lahti. Ta pöörab pea maha.
" Grisella,ma poleks sinust seda oodanud, ma arvasin et oled teistsugune." sõnas mu elu armastus ja pööras pea taas minu poole.
" Aga ma olengi." sõnan vaikselt.
" Ma ei usukunud, et tõesti pean seda tegema." sõnas Lauri ja vaatas mulle silma, sügavamalt kui kunagi varem, kuid samas kaastundlikult.
" Mida?" pärin ja tõusen püsti. Ei ole vaja hellitada liikseid lootusi, et temagi mind armastab.
" Oh, tule kaasa. Ma näitan." vastas Lauri ja võttis mu käest kinni. Kõndisime vaikuses, oli pime. Tänava valgustid näitasid õrna valgust. Meil oli mõnus. Vägagi.
kell 23.04
Seisame vana mõisa ees. Lokne mõisa.
"Mida me siin teeme?" pärin, kuid ei karda. Ma ei usu seda Laurist.
" Lähem sisse, ma näitan." sõnab Lauri ja tirib mind edasi. Püüan natuke vastu puigelda, kuid lähen siiski kaasa. Lauri ei suudaks ju seda. Oleme sees, siin on pime. Arvatavasti on nurgad ämblikuvõrke täis, ning mõnes nurgas võib olla ka paar hiirt, kuid ma ei karda. Koos Lauriga on kindel.
" Noh, mida me siin siis teeme?" pärin uuesti. Arvatavasti pöörab mu elu armastus jälle pead, ma kuulen seda ta nahtagikrae sahisemisest.
" Oh, Grisella, sa ei oleks pidanud seda küsima, nii teeb see veel rohkem haiget." vastab Lauri.
" Ma ei mõista. Mis teeb haiget? Lauri, vasta!" kisan juba täiest kõrist. Lauri käsi on mu käest libisenud. Ma ei tunne enam ta soojust. Tunnen vaid külma ja hirmu. Kuulatan. Ei, ta on veel kuskil siin! Ma ju kuulen hingamist.
" Lauri, palun. Ära jäta mind siia!Palun!" kisan ja karjun kui kuulen lõpuks samme ukse poole minevat, ise ei julge ma liikuda. Kes teab mis põrandal võib olla.
" Ma pean." vastab lauri, avab ukse ja läheb. Uks läheb kinni ja kuulen luku keeramist. Nutan ja jään siia. Ei suuda uskuda, et ainult armastus võis mulle sellise käki kokku keerata. Kas armastus sellel päeval, oli tõesti nii valus? Kui ma oleks teadnud, et sellel päeval oli Lauri kaotanud oma tüdruku ei oleks ma oma armastust tunnistanud. Tema jaoks ei ole enam elu, ka minu jaoks mitte.

Autori kommentaar »