Armastus ei sure (3)

Ma istun oma armsama haual,
seal üks närtsinud roos on.
Ma vaatan ta hauda,
nutan ma vaikselt.

Ootan ma teda,
ootan teda tagasi siia.
Sammud siis kuulduvad,
hirmust ma võpatan.

Pilgu põõsasse viskan,
näen, ta on seal.
Üks samm jälle lähemal,
veel teinegi takka.

Oh, miks pidin küll minema,
nüüd kukkusin sinna.
Nutan sind taga,
siin põõsas kus kinni.

Ootan ja ootan,
kuid ei midagi.
Miks tegid seda mulle?
Ära karda, ei vihka ma sind,
kuid elada tahaks,
veel pisutki kauem.
Et leinata sind,
sel üksikul aal.