Mina- väike, kuid julge draakon . (3)

Olen väikest kasvu draakon ja mind narritakse selle pärast tulekoolis. Isegi õpetaja ükskord tegi minu pikkuse pärast nalja. Mul on juba villand sellest, et kõik arvavad, et ma olen väike ja selle pärast ka nõrk.

Ma otsustasin minna läbi ohumetsade, üle jäälaanete ja üle surmakuristiku . Kui ma olen need kohad läbinud , jõuan ma Üskikule saarele. Õpetaja meil koolis räägib, et sinna ei tohi meie veel minna, kuna see on ohtlik ja seal elab palju suuri lohesid, kes on kurjade võlurite alluvuses. Mind see jutt ei huvita, sest ma olen väga julge ja lähen sinna homme.

Oli järgmine päev. Ma mõtlesin veel paar korda läbi , kas ikka tasub minna. Ma otsustasin, et ikkagi lähen, sest kui ma tagasi tulen, olen ma kõige uhkem draakon terves riigis ja võib-olla tunnustab mind isegi kuningas Marttes Teine. Ma hakkasin lendama. Lendasin ligi tunni ja jõudsin ohumetsadesse. Need olid igasuguseid ohte täis. Ma lendasin üle, kuid seal oli palju pikki puid , vastu mida ma oleksin äärepealt lendanud. Puhkasin ligi viisteist minutit ja jõudsin jäälaanesse. Seal olid kurjad suured trollid, kes suutsid lund ja jääd igale poole oma laanes võluda. Ma ehmusin alguses, sest mulle tundus, et kõige paksem troll nägi mind, kuid ma hiilisin lumeküngaste taga ja umbes paari minutiga olin laanest väljas. Laanest väljas lund ei olnud ja mul hakkas jälle soe.
Ma ei jõudnud enam minna, aga ma tahtsin õhtuks tagasi koju jõuda, seega ma lendasin edasi, kuni jõudsin surmakuristikku. Üle ma ei saanud lennata, sest kuristikust tulevad lendavad lohed. Ma mõtlesin tükk aega, kuni otsustasin kavalust kasutada ja meelitasin lohed teise otsa. Sellega läks kaua aega, aga ma sain üle kuristiku.
Olid jäänud vaid loetud minutid. Olin peagi kohal. Üksik saar paistis juba- näha oli päikest, mängivaid loomi ja printsess Katja Kolmandat. Kõik tundus imeilus ja ma lendasin üle vee, et jõuda sinna.
Enam polnud takistusi.

Kui ma jõudsin kohale, korjasin ma merekarpe, et näidata teistele, et ma olen käinud Üksikul saarel. Seal olid ainulaadsed merekarbid. Mujal selliseid polnud. Printsess Katja Kolmas nägi mind. Ma ehmusin, kuid ta ütles, et ma olen väga julge pisike draakon. Mul läks tuju heaks ja ma tahtsin kodu poole minna. Jätsin printsessiga hüvasti.
Koduteel jäin ma paariks tunniks vangi jäälaanes, sest mind püüti kinni, kuid saadi aru, et ma pole midagi halba teinud.
Oli juba hämar ja ma hakkasin koju jõudma. Kodus mu ema pahandas minuga, sest ma polnud koolis ja tulin nii hilja, kuid kui ma rääkisin talle oma reisist, puhkes ta nutma.
Ta ei suutnud uskuda, et mina, pisike draakon midagi sellist tegin.
Mu ema võttis merekarbid enda kätte ja jättis mulle ühe, et ma võlukoolis seda näitaks.

Koolis järgmine päev sain ma natuke õpetajalt pahandada, aga teised draakonid olid õnnelikud minu üle. Ma tundsin esimest korda, et pole tähtis, kui suur sa oled, vaid on tähtis see, et sa usud iseendasse.
Mina uskusin ja tegin läbi ühe väga ohtliku retke.
Nüüdsest austatakse mind kui julget draakonit, kes ei saanud hukka Üksikule saarele minnes.

Autori kommentaar »