Carter ja Olivia #7 (6)

Koolipäev möödus üllatavalt kiiresti vastu minu tahtmisele. Ma ei taha Carteri juurde minna, aga ma juba lubasin ja isa ütleb, et lubadusi ei murta.
,,Oled valmis?’’ küsis Carter ilmudes välja ei kusagilt. Vaatasin tema sinistesse silmadesse mis olid sama sügavad nagu meri. Kui ma väike olin viis isa meid tihti mere äärde. Me mängisime seal. Mu silme ette hakkasid tekkima mälestised kui me Dwayniga olime rannas. Lained olid tugevad ja suured. Isa ja ema istusid kauguses ning vaatasid meid, aga keegi oleks nagu veel olnud. Kellegi vari oli koguaeg mu silme ees. See oli suurem kui mina ja Dwayne, kuid mitte palju. Ta oli nagu laps, võib-olla natukene suurem kui meie olime.
,, Olivia!?’’ küsis Carter. Raputasin oma pead ja vaatasin siis noormehe poole. Ma ei mäletanudki et ta siin oleks seisnud.
,, Jah, kas sul oli midagi vaja?’’ kortsutasin kulmu, olin selle tegemise meelde jätnud ühest ema õpetus tunnist. Ta ütles et nii tehakse kui sa ei saa aru või oled segaduses. Ma loodan, et teen seda õigesti, sest ma ei taha rumal välja näha.
,, Kas sa polegi valmis minema? Minu juurde? Sa lubasid mulle matemaatikat õpetada,’’ jumaluke ta tegi jälle neid kutsika silmi ja mul tuli kohe meelde mida Carter oli palunud enne seda kui ma hakkasin mingeid imelike mälestusi enda silme nägema.
,,Vabanda ma jäin mõtteisse. Ja valmis olen,’’ vastasin. Carter pööras suuna siis kooliparkla poole. Tema sammud olid pikad ja kiired, natuke alla poole meetri ja ma pidin poolenisti jooksma et talle järgi jõuda.
,, Sa liigud kiiresti,’’ pomisesin endamisi, lootsin et ta ei kuule seda kuid minu lootused surid kui ta pööras enda pilgu minule ja jäi kohe aeglasemaks.
,,Vabanda ma olen nii harjunud,’’ teatas ta. Olin jõudnud temaga samasse temposse.



Ma polnud varem Carteri magamistoas käinud. Kunagi! See oli teistsugune keskkond minu jaoks ja ma pelgasin. Ema ütles et see on selline tunne kui mingi koletis ajab sind jaga ja just praegu on mul selline tunne. Tahaksin tagasi pöörata ja ära joosta, kuid ma lubasin Carterile, et õpetan teda. Ma ei valeta.
,,On kõik korras? Sa tundud kuidagi pinges olevat,’’ vaatas Carterl mulle otsa. Tal oli täna must t-särk ja tumedad teksased seljas. Ma pole kunagi poistele tähelepanu pööranud, aga kui ma praegu Carterit selles valguses vaatan, siis näeb ta küll välja vägagi magus.
,, Kõik on korras. Ma lihtsalt pole sinu toas kunagi varem olnud ja oma seisundi pärast tunnen nagu oleksin närvis jah närvis niimoodi öeldakse eks?’’ patrasin pikalt ja kiirelt. Ma pole kindel kas ta midagi kuuliski, aga loota ju võib.
,,Olivia rahune. See olen lihtsalt mina Carter ei midagi muud,’’ Carter tuli mu kõrvale ja pani oma käe mulle õlale. See oli raske ja peale mõnda aga tahtsin selle maha lükata sest ei suutnud seda enam kanda. Vaatasin poisile otsa ja nägin kuidas tema põsed õhetasid ning olid kergelt roosakaks tõmbunud. Ma ei tea mida see tähendab vähemalt ma loodan, et ei midagi halba.
,, Kas me ei peaks matemaatikat tegema?’’ küsisin.
,, Ahsoo jah peaks vist küll,’’ kratsis Carter kukalt ja juhatas mind siis enda voodi poole. Tema põsed olid siiani tumedad ja võib-olla isegi veel punakamaks tõmbunud.
Ma tean ta punastab!!! See oli vist siis kui häbi on? Jah? Kas Carteril on häbi et ma siin olen? Ma ei tea.
,,Laua juures meil ruumi vist ei ole nii paljude õpikute jaoks ja voodi peal on nagunii mugavam istuda, aga kui sa tahad laua juurde minna siis see on täiesti ok või tahad hoopis diivani peal olla või mingis muus ruumis, siis see ei ole probleem… ,’’ Carteri suu käis kiiresti ja ma ei teagi kas enamus sellest mu kõrvu jõudis. Rohkem ma kuulata ei suutnud ja ma surusin oma sooja peopesa talle suu ette, et teda vaigistada. Jällegi tundis Carter piinlikust sest tema põsed tõmbusid jälle punaseks. Mida ma talle teen, et ta niimoodi tunneb? Võib-olla peaksin ma koju minema.
,, Carter kas sul on piinlik, et ma siin olen?’’ küsisin, sest soovisin oma küsimusele vastust.
,, Piinlik?’’ Carteri kulmud olid kortsus. Ta oli segaduses.
,, Jah ema ütles et põsed tõmbuvad punaseks siis kui on piinlik või ebameeldiv hetk. Kas sul on piinlik?’’ kordasin oma küsimust ning vaatasin talle sügavale silmadesse.
,, Kas su ema ütles, et põsed võivad ka siis punased olla kui sa oled üksinda ruumis selle inimesega kes sulle meeldib ja sa sooviksid kõigest väest teda suudelda või hoida, aga sa ei tea mida see teine isik võib teha?’’ mida? Selline asi võib ka olla? Ema ei rääkinud mulle sellest midagi. Ma olen nüüd hoopis ise segaduses.
Jäin Carterit vaatama suurte silmadega, sest ma ei osanud midagi öelda.
,, Pagan nüüd ma rikkusingi kõik ära ju. Kuradi persse küll!!!’’ vandus Carter ja pöörast ennast minu poolt ära. Miks ta niimoodi vannub? Huvitav kellest ta rääkis kui ta mainis suudlemist? Vahel mulle ei meeldi kui ma ei saa olla nagu tavaline inimene ja ma ei saa aru asjadest nagu teised.
,, Carter ma ei saa aru millest sa räägid? Kas sa tahad kedagi suudelda? Kas ma tean seda isikut?’’ küsisin. Võib-olla saaksin ma tal aidata seda inimest leida.
,, Ma räägin sinust Olivia,’’ ütles Carter ja võttis siis mu kätest kinni. Ta tõmbas mind enda vastu ja surus oma tugevad huuled minu omade peale. Mu silmad sulgusid sellel hetkel ja ma ei tea mis siis juhtus, sest ma lihtsalt ei mäleta enam. See oli midagi nii uut ja teistsugust. Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud. See on nii võõras ja meeldiv. Et ma lihtsalt ei seisaks seal tõmbasin oma käed Carteri omadest lahti ja lasin need läbi tema tumedatest ja siidistest juuste. Need olid nii kohevad ja mõnusad minu käte all, ma tahan seda päev läbi teha!
Mu huuled kihisesid. Carteri keel lipsas üle mu huulte ja ma avasin need. Meie keeled nagu tantsisid üksteisega ja võitlesid. Tema huuled olid tugevalt minu omade vastu surutud ning need oleks just kui minu huulte järgi tehtud. Ma ei taha, et see kunagi lõpeks! Carteri käed liikusid mu pihalt alla poole ja haarasid kinni mu puusadest, kus need seisid 3,6 sekundit ja liikusid siis alla poole. Ta haaras mu reied ning tõstis põranda pealt üles. Imelik nagu ma olen kiljatasin ma ta suhu ning mu silmad läksin lahti ja suureks.
Tema suured ja tugevad käed põimisid mu jalad tema torso ümber. Mu käed võtsid tema kaelast ja õlgadest kinni ning ma tundsin ennast kindlalt sest ma olin Carteri kindlatest kätes. Taas mu silmad sulgusid ja kiljatamise asemel ma hoopis oigasin mõnust.
,,Khmmm!!!’’ kostus kuskilt ning selle peale tõmbus Carter eemale ja vaatas minu taha. Pöörasin oma pead ja nägin seal Simonit. Tal oli selline imelik pilk näol nagu ta oleks näinud midagi mida ta ei oleks pidanud nägema ja kui ta midagi head ei saa räägid ta sellest kõigile.
,,Simon?’’ Carteri hääl oli kõhklev ja taas tõmbusid tema põsed punaseks. Mulle isegi meeldib nii.
,, Kas te mitte matemaatikat ei pidanud tegema?’’ küsis Simon hoopis vastu ning nõjatus siis vastu ust.
,, Kas sa siis ei teagi uut matemaatika valemis? Carter + Olivia = Carter punastab ja siis ta suudleb mind?’’ vastasin Simonile.




Kui keegi üldse siin mu jutte loeb ja need talle meeldivad siis ma vabandan, et ma pole nii kaua midagi siia lisanud. Polnud seda vaimu peal vist!!! Loodan, et meeldib!!!! Kommenteerige

Autori kommentaar »