Carter ja Olivia #6 (10)

Casrter P.O.V

Kui ma olin Olivia ära viinud sõitsin ma tagasi koju.
Simon ja Mark olid koos Liaga köögis ja tegid süüa. Nad olid parasjagu pliidi taga ja segasid midagi, vaatepildi järgi tegid nad midagi pasta moodi asja, mis ei näinud just parim välja, aga lõhn viis mul keele alla.
,, Mul oli nii hea meel Olivia üle. Ta oli nii tore ja uskumatu et talle meeldib Theory. See on nii hea, kui ma saaksin ma abielluksin Sheldoniga,’’ pühkis mu õde käsi põlle sisse ja hakkas siis midagi hakkima. Mark turtsatas viimase peale ning kallas pastal vee ära.
,, Ma tean, et Sheldon on tark aga mis temas nii head on?’’ küsis Mark ning tuli minu juurde laua taha istuma. Lia jättis hakkimise pooleli ning pööras ennast meie poole. Tema silmad olid suured ja ta nägi kohkunud välja. Nagu ma juba ütlesin siis Lia armastab Theroy ja ei lase kellelgi Sheldod Cooperit solvata.
,, Sa ei saa aru Mark. Ta ei ole ainult tark, ta on kohutavalt naljakas, kena välimusega ja nagu tõeline panty tropper,’’ ahmis Simon õhku ja rääkis nagu noor tüdruk kõrge häälega, see aga teenis talle Lia poolt löögi kõhtu.
,, Hei, hei ma lihtsalt räägin tõtt,’’ tõstis ta käed üles ja andis mu õele alla.
,, Sul nii veab, et sa mu venna parimsõber oled,’’ ütles Lia ja hakkis toitu edasi.


Mu vanemad pole kunagi kodus. Nad on peamiselt reisidel töö asjus ja kui nad kodus on siis ainult selleks et midagi töö pärast võtta või saada ligipääsu firma šeifile. Küllap on see üks põhjuseid miks nad täna kodus olid. Tõmbasin omale midagi selga ja läksin isa kabineti poole, kus lamp põles, sest oli veel liiga vara, et midagi niisama näha.
,, Kas sul on neid ka vaja kullake? Ma ei usu et me enne järgmist kuud peaksime koju saabuma,’’ küsis mu ema isa käest ja pani siis šeifi ukse kinni.
,, Ema, isa?’’ hõõrusin oma silmi ja läksin neile siis lähemale.
,, Oh tere Carter. Me ei tahtnud teil üles äratada. Me tulime lihtsalt siia mõnd asja võtma ja siis hakkame uuesti minema. Kuidas Lial läheb’’ küsis ema kui mööda minnes. Kas ta üldse hoolibki Liast. Viimati kui nad kahekesi rääkisid oli viis aastat tagasi ja see ei olnud ka emalik jutuajamine nagu kõik tavalised inimesed teevad. Alati räägivad emad oma tütardega mis neid ootab ees teismeeas või poistest, aga minu ema lihtsalt keelas mu õle minemast nende kabineti, sest ta kartis et Lia rikub seal midagi ära. Ma oleksin ta peaaegu majast välja selle pärast visanud, aga see oli ainuke võimalus Lial üldse emaga paar sõnagi vahetada. Nad ei kallistanud kordagi ja kui nad tavaliselt kodust lahkuvad ütlevad nad lihtsalt head aega ja millal nad uuesti saabuma peaksid.
,, Lial? Jah tal läheb hästi. Me just saime teada et tal on vähk’’ ütlesin katsetuseks.
,, Jah see on tore et teil hästi läheb’’ vastas ema. Uskumatu naine.
,, Ma ütlesin, et Lial on vähk ema,’’ kordasin oma lauset, kuid ta ikkagi kohmitses oma asjadega edasi.
,, Ära räägi jaburusi Carter. Su õega on kõik korras,’’ aga tegelikult ei ole ju. Ma tahtsin nende peale karjuda ja nad lihtsalt minema saata ja mitte kunagi enam meie ellu lasta, aga see oleks olnud vale tegu. Esiteks oleksin ma Lia lärmiga üles ajanud ja teiseks Liale meeldib mu vanemaid näha, isegi kui nad ei saa rääkida. Vahel ta lihtsalt vaatab kuidas ema ja isa oma asjad kokku panevad ja siis minema lähevad või ta lihtsalt istub ema asjadele väga lähedal. Ma usun et talle meeldib ema parfüüm. See on ainuke asi mis talle lähedust annab ja kui see talle nii tähis on siis ma ei kavatse talle seda keelata.
,, Ma usun et te võiksite lahkuda. Lia ei ole veel üleval ja mida varem te lahkute seda parem oleks. Ei tahaks eriti et ta lootused veel kõrgemale seaks ja teid rohkem igatsema hakkaks,’’ rääkisin nii vaikselt kui sain. Ema ja isa ilmselt ei kuulnudki seda, aga isegi kui oleks siis mind ei huvitaks.
Nad lõpetasid oma toimetused ja panin kabineti ukse enda järel lukku.
,, Carter. Me peaksime isaga minema hakkama. Peame Inglismaal olema kella kümneks ja me ei tohiks hiljaks jääda. See on firmale suur asi,’’ ütles ema ja pani käe mu õlale.
,, Jah millal ei oleks suur asi?’’ küsisin kõrvale vaadates ja lükkasin käe õlalt ära. Ema ohkas ja raputas õrnalt pead:,, Me teeme seda kõike siin teie pärast. Et teie tulevik ja teie laste tulevik oleks kindlustatud. Carter saa aru me soovime teile parimat.’’
,, Parimat? Kas sa ei saa aru ema me ei hooli rikkusest ega rahast. Me tahaksime ka natuke vanemate armastust või lähedust. Natukenegi teiega aega koos veeta. Ma võiksin kasvõi selle riigi vaeseim inimene olla, kui ma saaksin lihtsalt olla üks pere teiega, aga see rong on vist ammu läinud jah?’’ ma ärritusin ja karjusin mõlema vanema peale kes mu ees seisid. Või nad tulevad siin meie tulevikkudest rääkima. Neil ei ole mingit õigust, nad on küllalt teinud ja astugu lihtsalt eemale.
,, Võib-olla oleks parem kui te enam ei tuleks,’’ sosistasin vaikselt, sest olin aru saanud, et Lia võib üles ärgata. Isa pilk kohtus minuga ja ma nägin ehmatust tema silmis. Ma ei tahtnud seda teha, aga see oli mu viimane võimalus mind ennast ja Liast sellest jamast päästa. Ma tahan olla normaalne inimene ja elada normaalset elu. ,, Äkki tea ei peaks enam tulema ja me kõik saaksime edasi elada nagu ikka, ainult üksteist teadmata. Lihtsalt ärge tulge enam siia. Ma võin teid meie eludega kursis hoida, aga lihtsalt ärge ilmuge kohale ja ärge söötke lootuse kübekesi Liale, kes aina ootab ja on valmis teid avatud kätega vastu võtma. Ta on liiga palju juba jamadest täis söödetud ning nüüd on vist lõpp,’’ pidasin neile maha pika kõne, et teha neile asi selgeks nii palju kui võimalik. Nägin kuidas mu vanemad vahetasid mõtlikke pilke ja pöörasid siis mõlemad ennast minu poole. Nad olid kui ilma rääkimata maha pidanud pika jutuajamise omavahel.
,, Carter kui sa nii soovid siis me teeme seda. Sa ju tead et me mõlemad armastame teid eks ole. Miski ei muuda seda. Kui te midagi soovite siis me oleme vaid telefonikõne kaugusel,’’ embas isa mind ja ma kuulsin kuidas tema hääl ei olnud enam kindel. Noogutasin talle ning ootasin, et ema midagi ütleks kuid selle asemel et kuulda mingeid mõttetuid ühe kõlalisi sõnu tundsin ma ema hoopis mind kallistamas. See oli soe ja hea, kuid mitte nii hea kui Olivia, kelle siidine nahk oli nii täiuslik minu vastas.
Mees mida sa mõtled, hoia oma pea selgena!



Kui ma olin kindlaks teinud, et ema ja isa olid lõplikult meie elust kadunud seadsin oma sammud Lia toa poole.
Tema tuba oli pime ja mu sees tekkis kergendustunne, et Lia polnud seda kuulnud. See oleks ta südame murdnud mida ma ütlesin ja ma ei taha, et ainuke inimene keda ma siin maailmas armastan mind vihkaks.
,, Carter Bear? Kas nad on nüüd lõplikult läinud?’’ küsis Lia kui olin ta voodi äärele jõudnud. Suur süütunne valdas kogu mu keha ja ma langesin põlvili oma õe voodi ette. Ta kutsus mind Carter Beariks ainult siis kui midagi väga kohutavat oli juhtunud või ta väga kurb oli. Ma tõmbasin Lia enda poole ja kallistasin teda suurelt.
,, Jah nad on nüüd läinud. Anna andeks Lia, ma ei suutnud enam,’’ sosistasin vaikselt kõrva ning tõukasin ennast temast lahti.
,, Luba mulle et Olivia jääb nüüd meie juurde Carter?!,’’ nõudis mu õde ja ma ei osanud muud midagi teha kui lubada talle, sest süütunne mis muutus iga sekund suuremaks piinas mu keha ja ma ei tahtnud seda tunda.
,, Muidugi ma luban, et Olivia jääb meie ellu,’’ sosistasin talle kindlustustundeks. Mis ka ei juhtuks et tohi ma nüüd Oliviat ära hirmutada ja ma pean ta enda poole üle võitma. Ma pean täitma lubadust, sest ma ei saa kaotada oma õde.




Olivia P.O.V.



Järgmised neli päeva möödusid kiiresti. Lia oli tore nagu alati ja ema, isa ja Dwayne ei kahtlustanud midagi. Nad arvasid, et iga õhtu peale kooli olen ma raamatukogus ja peale seda lähen ma välja sööma ning tulen siis koju.
Carter oli äärmiselt viisakas mu vastu. Ning iga kord kui ma olin nõus tema juurde tulema peale kooli naeratas ta mulle suure naeratuse ja avas siis autoukse, et saaksime minema hakata.
Iga kord kui ma nende juurde saabusin jooksis Lia koos Markiga majast välja ja tõmbas mind suurde kallistuse. Ma tean, et Lia on täpselt nagu mina ja ainult sellepärast lasengi ma ennast tal kallistada. See on kuidagi selline asi kui sul oleks nagu sipelgad püksis ema ütles et see on ebamugavus, nagu midagi sügeleks, aga sa ei saa seda sügada. Ta selgitab mulle asju segaselt, aga ma üritan neist aru saada omal moel.
,, Olivia, kas me saaksime korraks rääkida?’’ küsis Carter.
Ma ei saanud aru kas ta oli kurb või õnnelik, ma ei tahtnud et ta kurb oleks. Tema näojooned olid neutraalsed ja ma ei lugenud neist midagi välja. See oli nii raske. Miks ma ei saa aru mida nad kõik tunnevad, mul oleks nii palju lihtsam. Et mul sellist sipelgad püksis asja ei juhtuks vaatasin ma mujale ja hakkasin välja arvutama erinevate esemete kauguseid üksteisest või pindalasid. See oli palju kergem kui tunnetest aru saamine. Miks ei võiks kõik olla sama lihtne kui matemaatika. Ma oleksin siin viieline õpilane tunnete aru saamises kui tunnetest aru saamine oleks samasugune nagu matemaatika.
,, Mu õpetaja rääkis minuga ja ma ei tea kuidas sinu käest seda küsida, aga kuradile kah. Kas sa aitaksid mul matemaatikat õppida?’’ küsis Carter oma kukalt kratsides ja laskis pilgu siis maha. Ema ütles et nad kutsuvad seda närvis olekuks. Miks ta närvis oli, kas ma tegin midagi valesti, kas ma näen imelik välja?
Üritasin kiiresti oma juukseid siluda, kuid Carter tõstis oma pilgu ning mu käed kukkusid mu keha külgedele tagasi. Tema silmis oli paluv pilk ja ma ei suutnud sellele ära öelda. Seal oli veel midagi, aga see oli juba teine tass teed ja ma ei mõistnud mis.
,, Jah muidugi. Pärast siis sinu juures. Võin emale helistada ja ütelda, et lähen sõbra juurde või midagi,’’ teatasin, kuid kohe kui sõnad mu suust välja lipsasid tahtsin need tagasi tõmmata. Ma ei tea kuidas seda tunnet kutsuti, sest ema polnud mulle veel midagi sellist õpetanud, aga ma aimasin et see midagi head ei ole.
,, Okei. Sa oled elupäästja. Aitäh sulle,’’ tõstis Carter mind õhust lahti ja keerutas oma kätevahel. Tema naer kostus mu kõrvus ja see tekitas sellise sooja asja mu sees, nagu mulle meeldiks see või oleks see hea ning ma tahtsin seda uuesti tunda.




Palun kommenteerige ja vabandust, et pika aega ei kirjutanud. Tegus nädal oli.

Autori kommentaar »