Teema: Järjejutud / Noortejutud

Eyes made of class #9 (1)

,, Na aitab sind kuni lõunani ja siis mina eks?’’ rääkis Isaac mulle kolmandat korda plaanist . Ma tunnen ennast niigi halvasti , ta ei pea mulle seda koguaeg meelde tuletama .
,, Ma sain aru ja ma ei ole nii abitu eks ,’’ ütlesin talle . Viskasin mõned õpikud kappi ja suundusin koos Isaacuga esimesse klassi : matemaatika .
See on üks tunde , mis on kõige raskem ja keerukam isiklikult minu jaoks . ,, Okei mine nüüd ma saan hakkama pealegi Na on ka siin klassis ,’’ saatsin ma venna minema .
Ta ohkas kooraks ja kõndis siis minema . Tema häälest oli aru saada , et ta oli väsinud eilsest kuid tema ja Cane kaklus vist pani teda niivõrd muretsema minu pärast . Kuigi sellel pole vajadust .

***


Alati kui on söögivahetund istume Nanaga väljas , see on nii olnud ja jääb ka nii . Koolipargis on äärtes pingid ja keskel on suur jalgpalli plats, mis oli tegelikult enamus aeg kasutusel kui päevitusalana õpilastele vähemalt nii rääkisid mulle Nana ja Isaac . Tavaliselt istume meie pargi ida poolsel küljel , sest see on lähem parklale ja koolimajale .
Kuna meie koolis on toitlustamine tasuta valime Naga endale alati lõunaajal võileivad ja joogid ning suundume parki . Täna pean ma Na käest kinni hoidma ja samal ajal käsi sirgelt ees hoidma , kuigi Na ei juhataks mind kunagi nii , et ma millelegi otsa komistan , aga see on juba kaitseefekt noorusest .
Viskasin koti õlalt maha ja potsatasin muru peale . See oli veel niiske ning just lõigatud . Värske muru lõhn ajas mul alati südame pahaks ja seest iiveldama , sest see tuletas mulle isa meelde . Ta oli alati väsinud peale muruniitmist , mis tegi ta vihaseks ning närvilisemaks ja see pani teda meie peale karjuma . Meie tagahoov oli suur , käsiniidukiga ajada oli raske ja isa tegi seda kord nädalas vahel isegi rohkem.
Isa oli alati siis vihane ja selle eest pidi maksma Isaac või mina , aga noh millal isa ei olnud vihane ? Ainuke vastus sellele on alati .
Eriti vihane oli isa siis kui ta tuli mulle ja Isaacule järgi peale kodust ära jooksmist , õnneks oli vanaema kutsunud po#!?!#ei ning ta oli sealt minema toimetatud kuid ma ei unusta kunagi kuidas ta karjus ja märatses vanaema verandal . Mina ja Isaac kükitasime köögis laua all , meie kõrvad olid kaetud ja silmad suletud , ma poleks nagunii midagi näinud , aga tegin seda harjumusest .
Peale poolt tundi uksega maadlemist ja ähvardamist sai vanaemal kõrini ning ta valiski po#!?!#ei numbri . Isa oli küll vanaema poeg , aga ta ei andestanud kunagi mida ta mulle ja Isaacule tegi .
Ema sel päeval kaasas ei olnud , me pole temast midagi kuulnud lahkumisest saati . Vanaema oli temaga küll suhelnud ja pakkus meile ka seda võimalust kuid mina ju mu vend keeldusime .
Kuna vanaema austas minu ja Isaacu soovi ei rääkinud ta emast ega isast kunagi ja me olime sellega täiesti rahul .

,, Faris ! Sa kuulad ka mind üldse , sa ei kuula eks ?’’ Pöörasin pea Nana hääle suunas . Raputasin kurvalt pead . ,, Vabanda . Ma jäin mõtteisse . ’’ ütlesin kurval häälel ja naeratasin talle .
Ma ei tahtnud nii ebaviisakas olla , kuid vahel mu mõte lihtsalt lendab ära . ,, Okei ma rääkisin sulle eilsest. Peale kontserti Isaac tuli sulle järgi ikka eks ? Ma läksin peale seda ühe oma bändikaaslasega tema juurde ja meil oli seal väike olemine noh tead küll nagu meil ikka on peale kontserte ,’’ rääkis Na täissuuga . Tundsin kuidas jahe õhk paitas mu paljaid käevarsi ja sasis mu juuksed .
,, Isaac ei tulnud mulle eile järgi ,’’ ütlesin vaikselt . Na jättis söömise ja meie vahel oli vaikus . ,, Kuidas ta võis ? Ta lubas ju eks . Ma räägin temaga pärast ,’’ ütles tüdruk äkki vihaselt .
,, Ei ei pole vaja , ega asi ei ole ju nii , et ma jala tulin . Üks sõber võttis mu peale ja viis koju ,’’ peatasin ta . Nana turtsatas ja jällegi oli vaikus .
,, Kes see maagiline sõber siis oli ?’’ Mu keha jäi pingesse . Kas ma peaksin Nanale rääkima Canest , äkki ta reageerib samamoodi nagu Isaac ? Mis kõigil tema vastu on?
,, Eikeegi ,’’ vastasin Nale . Samal ajal kui Nana mulle rääkis mis ta oli teinud peale kontserti kuulsin ma äkki vägagi tuttavat auto häält . See oli madal ja ragisev . Ning mu ninna kargas tuttav Lavendli lõhn .
Naeratus kippus tulema mu näole ning mul oli raskusi selle alla surumisega . Auto jäi seisma ja uks läädi kolinaga kinni . Keskendusin ennast täielikult sellele isikule , kes sealt välja tuli .
Panin võileiva ja joogi enda kõrvale maha . ,, Faris! Siin sa oledki . Näe sa jätsid selle eile minu autosse ,’’ ulatas Cane mulle koti .
Võtsin selle värisevate kätega vastu .
,, Faris !’’ küsis Nana vihase ja madala häälega , mida ma ei sallinud karvavõrdki . ,, Aitäh Cane !’’ vastasin vaikselt .
,, Faris !’’ küsis Nana uuesti . ,, Jah Na ?’’ vastasin talle ning ma lausa tundsin kuidas tema vihased silmad minu poole vaatasid .
,, Um vabandust . Cane see on Nana , mu parim sõbranna , Nana see on Cane . Ta tõi mu eile koju ,’’ tutvustasin ma neid üksteisele .
Nad ütlesid tere ja siis oli jälle vaikus . ,, Tule ma tahan suga korraks rääkida , võta mu käest ,’’ ütles Cane ja ma tundsin sooja kätt enda ees . Ma haarasin sellest kinni ning poiss aitas mu püsti .
Lavendli lõhn pole mu ninast kadunud ja see hakkab mulle iga kord aina rohkem ja rohkem meeldima .
,, Kuidas sul täna on ?’’ küsis ta , kui olime minu arust mõnikümend sammu eemale kõndinud .
,, Hästi on . Miks sa küsid ?’’pöörasin ennast tema suunas . ,, Kas midagi ei peaks hästi olema ?’’
,, Ei ei ma lihtsalt tahtsin teada , see mis eile juhtus . Ma sooviksin sellepärast vabandada ja teada , et ega sa mu peale pahane ei ole või , et midagi korrast ära ei oleks ,’’ vastas Cane . Me hoidsime ikka veel käest kinni , ma tundsin kuidas mu peopesa hakkas märjaks muutuma. Kogu mu keha surises tänu Canele ja see ei olnud üldsegi mitte ebamugav vaid tekitas meeldivat kõdi .
,, Aitäh , et sa mu koti tagasi tõid . Ma oleksin muidu terve päev koos Nanaga ringi liikuma pidanud .’’
,, Pole midagi .Kui su vennal läheb täna kauem , kas ma võin su koju viia ?’’ pigistas ta õrnalt mu kätt .
,, Ma ei tea ja sul pole vaja seda teha ,’’ ütlesin talle . Ma ei taha , et inimesed mind teenindaksid või teeksid midagi lihtsalt haletsusest .
,, Ei ei ma tahan ,’’ ütles ta ning kummardus minu poole . Tundsin seda kuna mu näole tekkis vari . Cane oli umbes mu venna pikkune , mis tähendab seda , et ta on peaaegu kaks meetrit samas kui mina olin kõigest meeter seitsekümmend . Ma olen täielikult emasse , ta oli kõhna ja väike naine , aga ma usun , et sellele aitas väga palju kaasa suitsetamine .
,, Tahad ?’’ küsisin . ,, Jah tahan Faris . Selles pole midagi imeliku kui poiss tahab ilusat tütarlast koju viia .’’
Tundsin kuidas mu nägu hakkas punetama ja ma olen kindel , et see nägi välja nagu tomat . Tema öeldu pani mu naeratama .
,, Mulle meeldib see , sa peaksid seda rohkem tegema ,’’ sosistas ta vaikselt . ,, Mida tegema ?’’ küsisin , sest ma pole kindel millest ta räägib .
,, Naeratama . See sobib sulle kohutavalt hästi ,’’ sosistas Cane mulle edasi . Keegi pole mulle kunagi niimoodi öelnud . See oli nii eriline ja tähtis . Mu suukaared tõusid veelgi . ,, Jah täpselt nii ,’’ ütles Cane .

,, Faris !’’ peatas meie jutuajamine Nana . ,, Cane vabanda ma pean minema ,’’ ütlesin talle . Lasin poisi käest lahti .
,, Helista mulle kui su tunnid lõpevad .Ma viin su koju ,’’ ütles Cane .
,, Mul pole su numbritki ,’’ pöörasin ennast ümber .
,, Ära muretse ma panin selle juba su telefoni ,’’ ütles ta naerdes . Mida ? Ta pani oma numbri mulle telefoni ? See tähendab, et ta teab, et mu kontaktinimekirjas on ainult viis inimest ja nendeks on kah mu vend, Nana, Helen ja kaks poissi Isaacu tiimist, sest teiste numbreid mulle Isaac ei lubanud. Ta ütles, et nad kõik on meeshoorad ja, et ma nendest eemale hoiaksin. Noh ole nüüd nagunii ma kellelegi ei meeldi, miks ta muretseb. Ei ole just palju inimesi, kes tahaksid tegemist teha ’’pimedatüdrukuga’’ (nagu osad mind kutsuvad).
Lükkasin koti endale õla peale ning istusin tagasi Nana juurde, et lõpetada oma lõuna.



***


Alguses ma kahtlesin, kas ma peaksin ikka helistama Canele. Ma tean, et ta ütles, et ma helistaks, aga ma ei taha teda tülitada…
,, Vali Cane !’’ ütlesin selgel häälel, et telefon sellest aru saaks. Kuna ma olen pime ja ma ei näe midagi siis on mul telefon mis on häälele reageeriv.
Kuulsin kuidas telefon kutsus ja ma olin just kinni panemas, aga siis vastas keegi. ,, Mhm? Oota Fari. Ma olen kohe seal,’’ vastas poiss ja pani siis kõne kinni.
Ma isegi jõudnud midagi öelda, kui kõne oli lõpetatud ja mina seisin suu lahti tühjas parklas. Isaacule olin ma öelnud, et Nana viib mu koju ja Nanale olin öelnud, et Isaac viib mu koju. Ma vihkan küll valetamist ja ma ei saa aru kuidas nad minust läbi näinud, siiski miski minus tahtis minna Canega koju. Kõige halvem oligi see, et ma tahtsin ise. Seisin oma venna sõnale vastu ning see ei pannud mind kohe üldse hästi tundma. Kuid edasi mõtlemiseks ei jäänud mul aega, sest ma kuulsin tuttavat madalat heli, mis oli ka päeva keskel.
Hääl peatus täpselt minu ees ja juba ma teadsin kes see oli.
,, Fari!’’ ütles Cane. See on ikka veel imelik, et ta mind Fariks kutsub, seda teeb ainult Isaac ja ka ainult siis kui ta mult midagi tahab.
,, Cane. Tsau,’’ ütlesin talle naeratades. Tundsin kuidas poiss oli minu läheduses. Üritasin omale näo ette rohkem juukseid saada, aga see ei õnnestunud. ,, Tegelikult ma tahtsin suga rääkida ka, see on üks põhjustest, et ma sulle järele tulin ja teine on loomulikult see, et ma tahan sulle järele tulla, kuna sa väga meeldid mulle,’’ rääkis ta pikalt. Mu suust ei ole peale tema teretamise muud välja tulnud ja ma kartsin üldse midagi öelda. Ma ei ole suur rääkija, aga Canege pidin ma koguaeg rääkima.
,, Rääkida? Millest?’’ pääsesid sõnast mu suust lahti ja ma tahtsin need kohe sinna tagasi tõmmata ja muuta kõik olematuks. Cane tuli mulle lähemale, võttis mu kätest kinni ja tõmbas auto poole.
,, Istu sisse, sinu juures räägime,’’ vastas ta. Minu juures? Nii, et ta kavatses, minu juurde ka ikkagi tulla. Kaval! Viskasin oma koti taha istmele igatahes seekord kavatsen ma selle sealt ära võtta.
Cane lükkas mu ukse kinni ja oli hetke pärast minu kõrval autos.
,, Kõik ikka korras?’’ küsis ta. Noogutasin, sest ei saanud sõnagi suust. Pöörasin oma pea akna poole ja jälle ma teesklesin nagu ma näeks. Ma vihkan teesklemist, see on nagu valetamine ja ma vihkan valetamist.


Istusime Canega elutoas. Kogu tuppa kattis lavendli lõhn mis oli mulle nüüd nii koduseks saanud ja ma ei tahtnud ilma selleta enam olla. ,, Okei ma ei näe sind. Sa pead mulle ütlema mida sa teed!’’ istusime üksteise vastas, meie vahel oli kohvilaud, mille peal oli laudlina, mille sinna panin peale reede õhtust pidu.
,, Praegu vaatan ma sind ja ma mõtlen millised su päris silmad olid,’’ vastas ta mulle. Mu keha hakkas värisema kui ma mõtlesin oma silmadega peale. Vihkan oma isa selle eest mida ta mulle tegi ja kui palju see mulle valu tekitas. Kuude pikkuseid teraapiad ja arsti juures käike. Kui aus olla pole ma sellest ikka veel üle saanud, aga ma ei taha, et keegi teine sellest teaks.
,, Mu päris silmad. Kujutle ette sinist merevett kevadel vot sellised olid mu silmad,’’ vastasin ma talle. Ta soovis teada millised olid mu silmad, ma andsin talle vastuse.
,, Meresinised. Ma oleksin neid näha tahtnud,’’ ütles Cane lahkelt. Võib-olla oli see tõde mida ta rääkis, kuid ma kahtlen selles. Ta ei oleks tahtnud näha neid õnnetuid silmi, sest iga õhtu olid need nutmisest paistes või punased. Ma tean, et mina ei oleks neid näha tahtnud. ,, Ma kahtlen selles,’’ ütlesin tasakesi. Ma ei tahtnud, et ta seda kuuleks, aga mul oli vaja seda öelda.
,, Miks?’’
Tõde oli raske öelda, aga ma pidin seda tegema. Mõtlesin korraks Isaacu peale ja kui pahaseks ta saab kui keegi väljast poolt pere sellest teada saab. Kuid mis mõtet on ikkagi valetada Canele. Ta on mind nii palju nende mõne päeva jooksus aidanud ja ta väärib ausat vastust.
,, Sest mu isa um , sest mu isa peksis mind ja Isaacut iga jumalama päev ja need silmad ei olnud täis õnne ja rõõmu nagu sinu omad olid lapsepõlves,’’ vastasin talle ausalt. Cane ei vastanud mulle midagi oli kuulda vaid tema ebakorrektset hingamist. Ma saan täiesti aru kui ta ei soovi enam minuga suhelda, sest tõde on ju alati raske ja valus kuulda eks.
,, Kas sa räägid mulle tõtt?’’ küsis ta üle. Miks ma peaksin sellise asja kohta valetama, selliste asjade üle ei valetata, ma ei ole veel nii haige inimene.
,, Täiesti sula tõde ja põhjus miks ma pime olen on see, et mu isa muutis mu pimedaks,’’ vastasin talle. Rasked rusikad maandusid köögilaua peal ja mööbel raksatas, aga ei purunenud. Ma tõesti ei saa aru miks ta endast nii välja läks?
,, Ma saan aru kui sa nüüd lahkud,’’ ütlesin vaikselt. Mu silmadest tahtsid väljuda pisarad, aga millegi pärast neid ei tulnud. ,, Miks ma peaksin minema. Ma olen täiesti rajus, et sulle nii tehti. Kui ma su isa praegu näeksin peksaksin ma ta läbi kui saaksin. Ära arva, et sellepärast ma ei taha sind enam näha ja ära ka seda arva, et nüüdsest kohtun ma sinuga haletsusest vastupidi sa meeldid mulle ja ma tahan sinuga suhelda,’’ tema pika jutu peale valgus mul silmad pisar, kahjuks Cane nägi seda ja kohe oli ta mu kõrval. Tema vasak käsi oli minu ümber ja mu pea toetas tema peale.
,, Ära nuta eks, ükskõik mida, aga ära nuta,’’ sosistas ta mulle kõrva. Kuivatasin oma silmad ära ja luristasin nina. Lasin kätega läbi juuste , pöörasin siis oma näo temast eemale ning nihkusin temast kaugemale. ,, Hei ära ole selline,’’ tõmbas Cane mind endale lähemale.
,, Ei lihtsalt sa oled esimene inimene peale Nana kellele me oleme seda rääkinud ja mul on seda raske teha,’’ vastasin talle. Mu pilk oli ikka veel temast eemal ja ma ei tahtnud tema poole vaadata. Isegi kui mul ei olnud pärissilmi ja ma ei näinud teda oli mul piinlik tema poole vaadata. Mu sees oli häbi tunne, kuna mu isa oli meile teinud ja seda tunnistada oli nii raske.
Pisarad tahtsin valla pääseda, aga ma ei lasknud. Tundsin kuidas Cane kehast eraldus soojust ja see puudutas mu nahka ronides edasi mööda mu siledat nahka, otsides uut kohta kuhu sisse pugeda.
,, Pole midagi. Ma ei suuda isegi ette kujutada kui raske sul on, aga ma tahan, et sa teaksid, et mina olen siis ja sa ei pea kartma,’’ ta katus mu käsivart ja taas kattis mu keha kananahk ja käis läbi õrn elektrilöök. Nagu ma oleksin just külma vette hüpanud või kui ma oleksin soojast toast külma talve ilma läinud. ,, Asi pole selles, et ma kardan, sest ma ei karda. Isa ei ole meid kunagi otsima tulnud ja mu vanaema ei lubanud ka, asi on selles, et mul on nii paganama piinlik, sellepärast. Mul on piinlik, et ma lasin endaga ja Isaacuga nii käituda,’’ seletasin oma tunnetes noormehele. Ma isegi ei tunne teda ja juba puistan ma talle oma südant ja räägin oma saladusi. Faris, kuhu me niimoodi jõudnud oleme?







Loodan, et meeldis. Palun kommenteerige ja hinnake eks. :D

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!