Pubeka Päevikud 6. peatükk "On sinuga kõik korras !?" (5)

...Et noh vaata, ta nagu ütles, et Markus on tegelikult tüdruk.“ Ma mõtlesin, et mul on veel muusikatunnist, kus Kristo oma „ilusat laulu“ (mis oli kohutav) esitas kõrvad lukkus küsisin „Oota mida nagu ? mismõttes ? see on ju võimatu !“ Üritades mulle selgitada sõnas ta „Et, noh, vaata sa seda Miriami saladust mäletad ?“ vastasin jah „Et põhimõtteliselt on ta nagu Miriam, ainult, et tal seal allpool on veits teised lood tal !“ Ma olin nagu transi vajunud ja ei saanud millestki aru „Mis asja sa ajad, ära aja mind naerma. Ega ma mingi eile sündind lammas pole, et su valedele pihta ei saa !“, kuid siis helises kell tundi ja me ei saanud vestlust jätkata.
Terve päeva hoidis Berit must eemale ja käis ringi Samantaga, kes on kurikuulus oma trikkide poolest. Üritasin tema väitest mitte välja teha ja suhtlesin Markusega samamoodi. Üritasin leida midagi, mis seostaks teda tema „eelmise eluga“, kuid ei märganud midagi.
Olin täiesti kindel, et ta pole olnud tüdruk, kuni läksime õhutul koos välja. Põhiline asi mida ta tegi, oli see et vaatas oma küüni ja silus juukseid. Ja kõige tipuks ütles ta midagi VÄGA eba poisilikku, noh, vähemalt väga eba temalikku „Oomaigaash, täitsa pekkis, mul on küüned nii koledaks läinud. Aaah ! Kuidas ma homme kooli lähen !? Tuled sa muga homme maniküüri kallis ?“. Mul jäi nagu suu lahti, et mida hekki !? ja ma vastasin talle häälega, mis meenutas sünnitust andva lehma hää#!?!#ust „Emm, misasja sa ütlesid ?“. ja mida markus selle peale kostis ? No loomulikult midagi eriti plikalikku „Mh, no kammoon, kuulad sa ka ültse mis ma räägin ?“. Olin suht tumm ja ütlesin talle vaid, et tahan koju minna. Ta oli nõus, istusime ta rollerile ja hakkasime liikuma. Olime minu kodust paari tänava kaugusel, kui ta keeras kõrval tänavale. Küsisin, et Õu, kus sa lähed ? Kuid ta ei reageerinud, olin hirmul. Järgmisel hetkel nägin kahte valget tuld...