Pubeka Päevikud 9. (30)

Eelmises osas –
„Aga... Ma ei mõelnud seda nii!“ tundsin, et ei suuda enam pisaraid tagasi hoida ja jooksin minema. Markus püüdis mind kinni, tema haare oli tugev. Üritasin lahti rabeleda, kuid asjatult, kuid seejärel tegi ta midagi, mida ma poleks tast kunagi uskunud ja veel vähem kõigi ees...


9.osa „Hirm“

Üritasin lahti rabeleda, kuid asjatult. Seejärel tegi ta midagi, mida ma poleks tast kunagi uskunud ja veel vähem kõigi ees. See oli jõuline, aga meelas ja meeldiv. Iha võttis minus viha üle võimust. Tema huuled olid tulised ja pehmed. Need peatusid minu omadel minutiks, kuid see oleks võinud kesta tunde. Üritasin tagasi manada äsjase viha, aga asjatult, ma tundsin vaid liblikaid enda kõhus. „Palun vabandust Merili, ma poleks pidanud niimoodi reageerima,“ lausus ta rahulikul toonil. Naeratasin talle ning sosistasin kõrva „Mina armastan sind ka!“ Kell helises tundi, me kõndisime tasasel sammul täielikus vaikuses järgmise klassi poole. Selleks oli - oh õudust – matemaatika, ma olen selles täiesti lootusetu! Õnneks oli mu tuju mitu korda tõusnud ja tund läks väga kiiresti.
Tunni lõp#!?!#s mõtlesin just Markust otsima minna, aga ma peatusin poolel teel. Ma tundsin rinnus kripeldust nagu hakkaks midagi halba juhtuma ja Markuse viimase aja käitumine oli väga imelik. Mul tekkis kõhus kõle tunne. Liikusin vaikselt edasi, märkasin Markust koridori lõpus koos Beritiga. kogusin ennast kokku ja sain oma enesekindluse, vähemalt osakese sellest tagasi. Läksin lähemale ja Berit läks minema, põõrates mulle ülbe ja üleoleva pilgu. Nihkusin Markusele lähemale ja vaatasin talle otse silma. Avasin suu, et rääkima hakata, kuid kogu mu eelnev enesekindlus oli kadunud, tema pilgus oli midagi uut. Ta tundus mu jaoks nii kauge ja eemalolev. Kuna ma ei suutnud ühtegi sõna välja pigistada, kallistasin teda tugevamini kui kunagi varem Tema reaktsioon oli hoopis vastupidine - ta lükkas mind suure jõuga vastu seina, tundsin kibedat valu, mis minust läbi käis. Tõstsin pea ja vaatasin Markuse poole - pilgus hirm ja segadus - nägin tema silmis põlevat viha ja jõudu, kui ta rahulikult minu poole suundus. Ta tõstis mu üles, nagu ma oleksin papist, kuid seejärel vaatas ta mulle silma, ning ta pilk leebus, selles oli hirm ja ehmatus. Ta lasi mind lahti ja võttis kahe käega peast kinni ja hakkas midagi sonides taganema.Markus tõstis pea, vaatas mulle silma, silmis kahetsust täis pilk ja jooksis minema. Hüüdsin veel oota, kuid hääl jäi minusse kinni ja kadunud ta oligi, saal oli tühi ja hiirvaikne...

Autori kommentaar »