Pubeka Päevikud 8. (27)

Eelmises osas-
Lõpuks lausus ta mulle: „Merili... Kallis... Ma pean sulle midagi ütlema, midagi, mida ma pole veel kellegile oma elu jooksul öelnud...“ olin hirmul, kas Beriti jutt oli siis tõsi? „Mida siis? Sa võid mulle kõigest rääkida!“ laususin. Minu hääles oli kindlasti tugev ärevuse noot sees. „Ma ei tea, kuidas seda kõige parem oleks öelda, aga ma ....“

8.osa „Tõeline armastus!?“

. „Ma ei tea, kuidas seda kõige parem oleks öelda, aga ma vist päriselt armastan sind!“ ma tardusin paigale, seejärel lasin tal käest lahti ja jooksin minema. Ma ei tea miks ma seda tegin, kuid see oli kõige lollim asi mida ma üldse teha võisin.
Koju jõudes läksin kiiresti oma tuppa, lukustasin ukse ja istusin voodile. Kas ta mõtles seda tõsiselt ? Piinlesin küsimuste käes. Ma poleks pidanud ära jooksma, ta kindlasti arvab nüüd, et ma ei armasta teda! Tundsin kuidas pisarad silma valgusid ja panin pea padjale. Tundsin end pisult uimaselt, kuid ei põõranud sellele eriti tähelepanu. Kuulsin oma telefoni värinat kuskil eemal. Tõusin vastumeelselt püsti ja hakkasin telefoni otsima. Leidsin selle oma koolikoti esimesest sahtlist. Olin päris imestunud kui leidsin ekraanilt kirja „15 vastamata kõnet“, 1 neist oli mu emalt ja ülejäänud olid Markuselt. Huvitav, kas ta helistas selleks, et öelda, et meie vahel on kõik läbi? Kaalusin, kas helistan talle või mitte, otsustasin järgmise päevani oodata ja viskusin meeleheites uuesti voodile ning uinusin.
Kui ma hommikul ärkasin oli kell palju, pidin kiirustama. Mul oli ikka padjakas näos, kui ma lõpuks kooli jõudsin. Otsisin silmadega Markust ja seal ta oligi, vaatas mind oma kutsika silmadega, kuid palju kurvemalt, kui muidu. Võtsin julguse kokku ja läksin temaga rääkima. „Markus.. Kallis...“ ütlesin arglikult „Ma armastan sind ka...“. „Kas tõesti ?“ nähvas ta vastu „Niimoodi näitadki seda, et jooksed lihtsalt minema ?“ Olin väga ehmunud, ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Märkasin silmanurgast, kuidas Samanta ja Berit kihistades meist mõõdusid, kuid ei teinud neist eriti välja. „Aga... Ma ei mõelnud seda nii!“ tundsin, et ei suuda enam pisaraid tagasi hoida ja jooksin minema. Markus püüdis mind kinni, tema haare oli tugev. Üritasin lahti rabeleda, kuid asjatult, kuid seejärel tegi ta midagi, mida ma poleks tast kunagi uskunud ja veel vähem, et ta teeb seda kõigi ees...

Autori kommentaar »