Pubeka Päevikud, 12. "Unes või ilmsi" (12)

Eelmises osas -Ma jooksin aknale, et talle aknast järele hüüda. Lükkasin akna lahti ja kõõlusin aknalaual, hakkasin talle hüvasti jätuks hüüdma, kuid vaatepilt, mida ma nägin jahmatas mind liialt. Ma istusin tardunult aknalaual, tundus, et kõik mu ümber oli hiirvaikseks jäänud. Ma ei olnud kindel mida ma nägin, kuid minu ees toimus midagi imelist. Nägin veel viivu ta pilku, mis oli vabandav ja täis kahetsust. Ma ei mõistnud, miks tema pilk selline oli see oli ju imeline.

12. osa "Unes või ilmsi"

Hüppasin voodis püsti, hingeldasin - järjekordne unenägu. Vaatasin kella – 5 hommikul ja uni oli läinud. Tõusin püsti, et telekat vaatama minna. Kuna aknast kumas vaid kerget kuuvalgust, oli tuba üsnagi pime ning ma astusin millegi peale. Nii ma siis hüppasin seal valust ühe jala peal ja kirusin. Nägin välja nagu kirev kukk – noh teate küll, selline kael püsti ühel jalal kohe valmis hüüdma „Kikerikiiii!“
Kobasin pimeduses ja sain tule põlema, põrandal oli pooleldi mängimisega monopol. „Oi näe, ma astusin kaabule peale, aga lõmmi ei läinudki!“ hüüdsin vist pisut liiga valjult. Alles mõni minut hiljem tuli mulle meelde mu unenägu: „Kas see oli siis uni või ei olnud!?“ pomisesin omaette.
Jooksin aknale. Õues oli vaid pimedus.Ma ei mõistnud. Otsustasin hommikul esimese asjana Markusele helistada ja talt aru pärida. Ma teadsin, et ta on sellega kuidagi seotud, ma tundsin seda. Võtsin voodilt teki ja lohistasin ennast teleka ette. Tee peal tegin enda lõbustamiseks kummituslikke pulmi – liikusin aeglaselt ja vehkisin aeglaselt kätega, kuid seejärel aevastasin valjult ning koperdasin teki ääre peale. Kukkusin pikali ja hakkasin naerma. Ma ei saanud haiget, kuid ma ei tea ka millest selline reaktsioon. Panin teleka tööle ja hakkasin tv6-st Top Geari kordust vaatama. Peagi ma silmi enam lahti ei suutnud hoida ja vajusin sügavasse unne.
Hommikul ärgates käisin pesemas ja asusin oma telefoni otsima. Leidsin selle voodi alt. Mulle oli saabunud üks sõnum – see oli Markuselt. Sõnumis seisis Mul oli eile õhtul väga tore! Et siis eilne ikkagid oli tõsi või? Valisin nimekirjast ta numbri ja helistasin talle – piiip......piiip, kutsus telefon.
Muutusin juba närviliseks, kuid umbes kümnenda piiksu ajal võttis ta vastu. „Ja!“ kõlas telefonis rõõmsameelne hääl.
„Markus,“ alustasin kogeledes, „Kas sa saaksid meile tulla?“
„Kohe või?“ küsis ta rõõmsameelselt. „Mida varem, seda parem!“ laususin. Ütlesime üksteisele veel tsau ja lõpetasime kõne.
Üsna vähese aja pärast oli ta mu ukse taga.

Autori kommentaar »