Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

(6 osa) Siis, kui tuli kustub (1)

Eelmises osas:

Maris mõtles jällegi ja lausus siis pisarsilmis: "Olgu, Marc. Lepime. Aga siis sa pead lubama, et sa oled mul olemas iga hetk kui ma sind vajan. "Muidugi.", vastas Marcus


Selles osas:

Maris jalutas peale tunde kesklinna haiglasse ema vaatama. Tee oli hämar ja inimesi oli vähe. Maris nägi bussipeatuse jaama taga varju. Kahte varju tegelikult. Üks vari ulatas teisele mingi väikese kotikese. Maris kõndis lähemale, et asja põhjalikumalt uurida. Ta nägi kahte meest. Üks neist kandis röövlisukka ning ta ütles puhtas inglisekeeles : "If someone sees my face, he must die.". Kostus väike paus ning siis ütles teine: "Yes, I understand. Is this pure thing?". "Yes, completely pure. Now give me my money." ütles röövlisukka mees jälle. Tavaliselt riides olnud mees vaatas kõrvale. Maris heitis end kivi taha pikali ja nüüd sai temast ametlik mõrva tunnistaja. Tavaliste riietega mees tõmbas taskust püstoli, ning tappis röövlisukaga mehe. Maris ootas, kuni tapja ära läheb, ning siis jooksis ta surnu juurde. Ta tõmbas röövlisuka eest, ning ta nägi selle all Pauli, ema poiss-sõpra. Maris jooksis kiiresti haiglasse. "Keda teil on tahe külastada?", küsis tädi infolauas. "Monika Pereposti.", vastas Maris. Tädi vaatas hetke enda monitori, ning siis sõnas : "Monika viidi eile pärastlõunal ära. Kaks musta pintsakuga meest tulid talle järgi. Ma usun, et ta on heades kätes." Maris ei vastanud, ta jooksis, nii kiiresti kui jalad võtsid kodu poole. Ta astus uksest sisse, ning kõik toad olid pahupidi pööratud. Ema ta siiski ei leidnud. Maris istus trepile, ning puhkes nutma. Peagi helises telefon ...

Teavita ebasobivast sissekandest!