Kristella (proov) (4)

"Nähh," urises Kristella äratuskella plärina peale.Ta vihkas varaseid ülestõuse.Eriti
kui äratus tuli sellest kellast.Selle oli talle kinkinud ta isa, kes peale
viienda aasta sünnipäeva kohe ära sõitnud. Teadmata kohta...
"Kaheksa aastat. Kaheksa pikka aastat oli möödunud sellest. Isa on läinud. Kell oli ajaham-
bast puretud saanud."
Tavaliselt oleks tüdruk edasi maganud, aga see hommik oli teistmoodi. Oli ta ju isast
mõelnud. Ta tõusis voodist ja otsis oma hommikumantli üles. Selle oli ema talle ise teinud.
Hommikumantel seljas võttis ta rätiku ja suundus vannituppa.Ta ei viitsinud meikimisega
eriti jamada, aga kuna oli enne vaheaega viimane päev võis natuke ka vaeva näha. Siiski ei
vaevunud ta oma suurt meigikotti välja vedada ja seetõttu kasutas ta ainult ripsmetušši,
puudrit, huuleläiget ja oma lemmik lõhnaõli "Värsket Unelmat".
Omadega valmis saanud. Koperdas ta trepist alla kööki. Ema ei olnud veel ärganud. Ta pani
kohvi tilkuma ja tegi endale võileibu. Võileivad valmis käis ta ka korra veel oma toas ja
tõi oma sülearvuti alla. Kristelle nimelt ei kirjutanud oma päevikut lihtsalt mingisse
suvalisse vihikusse vaid arvutisse. Praegu ta, aga päevikut kirjutama ei hakanud vaid logis
end msn-i sisse.Kedagi ei olnud veel sees. Ta lisas kiirsõnumi: "Vaheaeg koputab ukse taga"
ja logis end uuesti välja.
Ka ema jõudis alla. Ta kandis valget siidist hommikumantlit mille ta oli eile šopingult
ostnud. "Tere, Kixter," ütles ema. "Nii kena, et sa oled kohvi teinud. Valan sulle ka
või?".
"Jah, kui viitsid. Mu tass on kapis," vastas tüdruk.
"Kas sa tead kus Siffe on?" küsis ema. "Ta peaks juba ammu üleval olema."
"Ma arvan, et ta magab veel. Ma lähen ajan ta üles."
Kristella läkski trepist üles Siffet otsima.Ta leidis oma õe õuest, kus ta koera paitas.
"Kuule, tule tuppa. Sa pead kiiresti tegema kui tahad lasteaeda jõuda."
"Ega ma ei kavatse sinna minna."
"Mis siis jälle on?" oli Kixter üllatunud.
"Ema ütles, et ma ei lähe täna lasteaeda. Ta ütles, et me lähme linna poodi."
"Ah, ma ei viitsi siin sinuga jamada. Ma lähen küsin ema käest."
"Kiku?" ütles tüdruk.
"Jah! Mis on?" see tite kantseldamine ei meeldinud talle sugugi.
"Ah, ei midagi," ütles Siffe kohmetult.
"Ise tead. Kuule kell on juba palju ma pean tuppa minema. Ja sina Siffe tuled ka kaasa
ilma vaidlemiseta!"