Teema: Järjejutud / Muu

Paradiisinõue Kaheksas osa Kartuses (0)

Kohmetult astusid paarid välja ning asusid teele.
,,Mjäouuuuu!" Sriffen noogutas ,,Ma tean, ma tean." Ta vaatas kassi poole ning mõtles pingsalt kes see kass küll olla võiks ,,Kõnnime 3km veel ning peatume siis mõne suure puu juures." ütles ta siis kassile. Kass hääli.tses nõustuvalt ning hakkas jooksusamme tegema. Pärast 2km nägid nad marjapõõsaid. Sriffen valis hoolikalt kõige kenamad marjad ning võtis need kaasa ,,Tühja kõhuga magama minna ei saa." Kui nad lõpuks ühe hiiglasliku puu juurde jõudsid ning päike loojuma hakkas jäidgi nad seisma. Sriffen istus maha ning sõi kiiruga kõhu täis, et tal aega oleks enne päikese loobumist lõke üles teha. Kass oli kuidagi keskendunult vaadanud koguaeg suure mäe poole mis asus neist päevi kaugemal. Sriffen sai aru, et see ongi koht kus nende kalliskivi asub kuid ta keskendus rohkem heade kuivade puuokste otsimisele. Kui lõke valmis oli ning kõhud täis heitsid nad magama. ,,Lollike, lollike metsas mis teeeed. Vaata ette mis ette jääb veeeeel." Sriffen nägi unes ilusat naist kes hoiatas teda oma imeilusa lauluhäälega. Silmis oli tal sära nagu ta hooliks Sriffenist väga ja Sriffenile kuidagi tundus ta ka tuttuvana. Kass oli vahepeal üles ärganud ning Sriffenile kaissu läinud. ,,Küll ma unistaks jälle oma kehas olla." sosistas kass kurvalt. Sriffen seda ei kuulnud vaid kuulas oma unenäos ilusa naise laulmist mis läks edasi nii ,,Kuiiii mäeniii jõuuaad, sule omaa lõuad" Muidugi ei saanud ta sõnadest eriti aru aga ta arvas, et võibolla ütleb see naine talle midagi kasulikku kui ta vaid edasi kuulab.
Kass jäi lõpuks sügavasse unne. Tema unenäod olid nii kohutavad, et ta ärkas otsemaid üles ega mäletanud mida ta näinud oli. Juba oligi hommik. Kass kõndis poisist kolm sammu eemale ning istus seal maha. Ta võtis käpaga kivi ning viskas selle Sriffenile vastu pead. Sriffen ärkas ehmatusega üles ning raputas pead. Kui kõik valmis asusid nad teele. Kui nad juba 80km kõndinud olid jäid nad väsimusest jälle seisma. Selline väsimus oli peal et mõlemad lihtsalt kukkusid oimetunua maha ning jäid sügavasse unne. Kuigi nad magasid kivide peal ei tundnud nad absoluutselt midagi. Kui mitu päeva olid nad juba niiviisi kõndinud jõudsit nad ühel vihmasel hommikul selle hiiglaslikult õudsa mäe juurde. Mäe sees oli koobas. See oli umbes samasugune nagu Sriffen oli enne näinud ainult, et see oli suurem ning sügavalt koobast oli näha heledat pimendavat valgust. Nad vaatasd üksteisele otsa ning otsustasid vihma eest koopa peitu minna. Koopas ei näinud nad mitte ühtegi elavat. Kõik mis nad näinud olid siiamani olid laibad. Loomade, inimeste, putukate ja ka teadmata olendite laipu. Kartuse lõi küll põlvi selline vaataepilt aga tagasi minema nad ka ei hakkanud. Lõpuks oli ka kuulda hääli. Need hääled olid kummalised ning mitte inimlikud. Kähedad ning kurjad hääled olid veelgi õudsamad kui verised laibad ning lõhenenud luukered. mis lamasid maas, sest need hääled panid nende südamed kiiremini käima, sõrmed veritsema ning jõu kehast välja voolama. See oli kohutav tunne. Hetkeks nad isegi otsustasid tagasi minna. Siit kaugele minema joosta aga niiviisi ei saagi nad ju kunagi metsast välja ilusa päikese kätte mis ei ole nii mürgine kui siin. Kui nad piilusid kivirusude vahelt oli näha - lõpmatut valgust, mis oli energiat täis, rüütleid kel polnud südant ega aru, halba ning head võitlemas kui ka seda mida nad polnud kunagi varem näinud. Kahetsevalt astus Sriffen kivirusude tagant välja.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!