Teema: Järjejutud / Muu

Paradiisinõue Viies osa Metsas (0)

Siis juhtus midagi aga ma ei saanud aru mis, sest kõik jäi jälle pimedaks. Kui ma silmad avasin leitsin ma ennast metsas üksinda. ,,Sriffen! Teressa! Keegi!" tundus, et kedagi polnud seal. Siis märkasin ma maas olevat kirja. See ütles ,,Carme, ma läksin Teressa jaoks ravimtaimi otsima. Kui sa mõtle, et kus Teressa is on siis sul oleks hea vaatada tema tehtud kirja. Ma ei tea miks ta enda jaoks eraldi kirja tegi aga ära palun kuhugi mine enne kui me mõlemad tagasi oleme jõudnud, Sriffen" Ma hakkasin kohe teist kirja otsima ja lõpuks leitsin ka selle Sriffeni kotist. Seal seisis ,,Heii, Carme ma läksin süüa otsima. Mitte sulle! Ma otsin endale ja Sriffenile süüa. Sriffen otsib ju MULLE ravimtaimi, et mind ravida aga sina lihtsalt laiskled seal. Õnne eluspüsimisega, Teressa." muidugi ma polnud üllatunud seda lugedes. Ma tõusin püsti ning hakkasin enda kotist märkmiku otsima, kui ma hakkasin selgelt mõtlema. Kuida Teressa ja Sriffen mind küll sealt päästa suutsid? Aga sellegi poolest võtsin märkmiku ja tina ning hakkasin kirjutama. Lõpuks oli pime aga Teressat ega Sriffenit polnud kusgil näha. Ma otsustasin üksinda ringi vaadata. Pärast 300meetrit kaugemal nägin ma maas tahma nagu selle hagla juures aga siin olid puud ja põõsad alles ,,Lollakas, mida sa siin metsas teed?" küsis keegi mu selja tagant. Ma keerasin ümber ja ägi, et see oli umbes minuvanune tüdruk ,,Ma.. ma ootan oma sõpru," ma ei tea kas see oli õige tegu vastata aga see eest ma ikkagi tegin seda. Tüdruk ohatas ,,Sa ei ole siit pärit ega ju?!" ts võtis taskust leiba ning andis selle mulle. Kohe kui ma suu lahti tegin, et tänada ei olnud teda enam kusagil. Ma otsustasin tagasi minna ning leiba nosima hakkata ning pärast seda magama minna.
Hommikul kui ma üles ärkasin nägin ma enda kõrval Sriffeni ja Teressat ,,Kuidas magasid?" küsis Sriffen muretsevalt ning aitas mind püsti. ,,Hästi, ma arvan. Kus te olite nii kaua?" küsisin ma kohklematult. Sriffen osutas käega Teressa poole ,,Kohe kui ta mind ravimtaimede juures leidis, tahtis ta, et ma ta kohe seal raviksin. Ravimi tegemine võtab ümpris kaua aega niiet vabanda, et hiljaks jäime," ta avas uueti suu ja küsis ,,Ega sa näljane ole?" Ma sõin terve pätsi leiba ära aga sellest ma muidugi talle ei rääkinud ,,Ei ole." Me äratasime Teressa üles ning sättisime end valmis edasi matkamiseks. Enne kui me minema hakkasime jõi Sriffen jälle seda vedelikku mida siis kui me veel haiglas olime. ,,Heii, ega sa kedagi võõrast siin kohanud?" küsis Teressa pahameelselt ,,Ei muidugi mitte," ma ei tahtnud sellest tüdrukust neile midagi räägita. Ma ei taha, et nad asjata muretsema hakkaksid. Nüüd kui kõik valmis hakkasime me lõpuks ometi kõndima sellest hirmsast metsast välja. Me kõndisime kuni uuesti pimetaks läks aga me polnud etsast ikka eel välja jõudnud ,,Vau, see mets on küll suur. Me kõndisime oma 40km ja me pole ikka metsast väljas." Kui Sriffen seda kuulis oli tema näos jälle seda ärritunud nägu nagu siis kui me selles teadmata kohas olime. Selles kohas kus ma vangistuses olime. Lõpuks tuli mul julgus küsida ,,Mis seal juhtus? Kuidas me sealt pääsesime?" ka Teressa tahtis teada saad ning vaatas Sriffeni poole lootusega vastust kuulda. ,,Me peatume siin, et puhata." Teressa sosistas mulle kõrva ,,Ega me vist vastust enne hommikut ei kuule.".

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!