Sa oled nii väike. (18)
Ühel kõige tavalisemal päeval koopa tulles märkasid, et kõik siin koopas on nii suur. Või veel enam - sina oled nii väike. Kõik kõrgus nii üles ning koopalae otsa ja äärt sa ei näinudki. Sa värisesid hirmust.
Vaatad ringi, ohkad ükskõikselt ning silmad kordamööda koopakolle. Vanu kolle sa praktiliselt ei näegi. Lähemalt uurides aga märkad DarkHellAngelit ning Hashi. Avastad naeratuse oma suul, kui su pilk riivab nice_assut.
Kõnnid mööda koobast edasi. Paremal märkad marxkeki, kes on parajasti ametis mängude kontrollimisega. Tema ümber asjatavad teised, vähem tuntud kollid. Kuuldu järgi arutasid mängude liike. Korraks tekib sul endalgi pähe mõte mõni mäng lisada, kuid loobud sellest ning tatsad edasi.
Eemal kuuled vaikset sulepea sahinat. Häälele lähemale jõudes märkad kollaseid laudu ning nende taga olevaid pisikesi kirjanikke, kes on vägagi ametis kirjutamisega. See siin on siis Pastakas, jah? mõtled vaikselt ja uurid kirjanike pilke. Ükski neist ei ole sulle tuttav.
Ahastusega avastad, et sul on veelgi väiksem tunne, kui enne. Vaatad neid suuri koopakolle su ümber ning väristad märkamatult õlgu.
Eemal silmad suurt sinist Disainitunneli silti. Sead sammud sinna. Disainitunnelisse jõudes tunned sa, et oled jällegi, millimeetri võrra väiksem. Sa ei tunne ära ühtegi vana disainerit. Ohkad sügavalt, kommenteerid paari tööd ja astud välja Disainitunnelist.
Otsustad minna minna Foorumi. Mööda pikka koobast täis täiesti võõraid koopakolle, jõuad lõpuks sihtpunkti. See, mida sa näed, šokeerib sind; foorum ei sära nii, nagu varem. Suurte kollaste valgusvihtide asemel on vaid alles õrn säde, mida hoiab alles vaid Jericho, kes vaatab sind korra ning asub oma toimetuste juurde tagasi. Jericho laual on silt, kus on kirjas Alcatraz. Ta on vahetanud nime.
Jooksed foorumist välja, silmad vees ning jääd seisma Joosu kabineti ukse taga. Koputad vaikselt. Kalli Joosu asemel tuleb sulle vastu hoopis Maru ning räägib, et Joosu on lahkunud ning tema uksel olev silt vahetatakse õige pea ringi.
Tänad Maru teave eest, kuivatad silmad ja astud mööda koobast edasi. Kollase ukse taga kuuled palju lärmi. Sinu eest tormab mööda SaintMadeleine ning suundub kollase ukse poole. Otsustad talle järgneda. Istud Jutukas diivanile ning kuulad, millest teised räägivad. Täiesti võõrad näod vaatavad sulle otsa. Vaatad, kuidas Riceball proovib seletada lahti külmkapi põhimõtteid. Tunned ennast veelgi väiksemana.
Koju jalutades mõtled päeva tegude üle järgi. Astud sügavasse porilompi, kuid ei tee sellest välja.
Enne, kui silmad suled, soovid sa kõikide vanade tegelaste tagasitulekut. Ohkad sügavalt ning jääd magama.
Autori kommentaar »
Lisa kommentaar
Kommenteerimiseks pead sisse logima
Kommentaarid
Änksa.
Oh! : D *Hüppab kohapeal*
Parim jutt hetkel siin võistlusel
Hehe, aitäh.
Muidu on selline hästi armas jutt and stuff, aga mind häiris see, et lõpuks ei saanudki teada, MIKS ta siis väike on? Et siis jäigi lugedes väike kummaline tunne : )
Ja sina-vorm on juttude kirjutamises pisut tüütu. Seda teksti lugedes tuleb pähe mõte - kas tekst on minust? Või siis sellest kellegist teisest, kes hetkel loeb? Selline 'wah'-tunne tekib
Aga ei, mis ma siin ikka kritiseerin. Mõnus jutuke, pole muud öelda
Ma proovisin seda ette antud teksti jätkata. : D
Aitäh.
MIKS MIND SEES EI OLE?!? D :
Ma ei teadnud, et sa vana tegelane oled.
LAHEE Jutt!
Ma olen hetkel lugenud viite ja sina ja Cortney mu favorited. Aga eks me näe... Palju vaeva nähtud,minu oma ikka ülikehva,kui teiste omasid lugeda,äkki ei tohikski. Kohe saad pastaka ka.
Nõustun pixiga. Minu meelest oli jutt veidi teemast mööda.
lahe
lahe
See jutt kirjeldab täpselt seda mida ma preagu tunnen... Joosu on läinud jnejne
Täiega heaaaaaaa
Üle kahe aasta oli seda amazing lugeda.