Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Neoon Pliiats(3) (1)

Oravake jooksis puu otsa ning ma katsin kätega kõrvad.
Pöörasin ringi ning nägin otse mu seljataga, istus pisike sinine hiir hiiglaslikult kivil, mille olemasolu ma ei arvanutki.
''VAIT!'' kostus naise hääl kivi tagant.
Üpitasin end, et üle kivi näha. Sealt tuli otse kivi poole minust natuke pikem helesinine olend. Tal olid sarved, just nagu kitsel ning samuti olid tal kitse jalad, mitte karvased, kuid siiski, kitse jalad. Seljataga märkasin lehvimas pisikest saba.
Mind nähes kohkus ta hirmsasti ning jäi seisma, põrnitsedes ainiti mind. Ta silmad helendasid õrnalt helesinist valgust ning pupille ja iiriseid tal ei olnud.
Plika võttis sisse kaitseasendi ja oli valmis iga hetk ründama. Ta võttis vöölt aeglaselt mõõga, millele olid imelikud sinised märgid peale kritseltatud. Need helendasid samuti, kui ta silmad.
Seisime veel mõned hetked üksteist põrnitsedes, kui ta järsku tegi ähvardav liigutuse. Võpatasin selle peale ning see nägi teda rõõmustavat.
''Bür seló Dalàrańa?'' päris ta minult.
Vaatasin teda hetke kahtlevalt ning seejärel veerisin: ''Ma... Ei... Saa.... Aru....''
Ta nägi mõistvat seda keelt.
''Sina Dalaranist?' küsis piiga uuesti juba mullegi arusaadavas keeles.
''Ei... Ei ole.''
''Kust tulema??'' sisistas ta.
''Planeedilt Maa.''
''Maa?''
''Inglise keeles Earth.'' selgitasin.
Piigal läksid silmad pärani. ''Erthlandia?'' ta ei suutnud usukuda seda.
''Sina Erthlandiast? Sina tulema Nataga! Kohe!!''
Piiga hakkas jooksma metsast välja, järgnesin talle nii ruttu, kui võimalik. Metsast välja jõudes nägime enda ees pisikest sinist jänest, rohelise ruudulise vestiga ning suure torukübaraga. Silme ees oli üks suur klaas, mis oli ketiga ühentatud kaabu külge. Vestil oli paar taskut, mis olid täis mutreid ning hammasrattaid. Muigasin jänese peale, kuna ta oli ehtne koopja steampunk stiilist.
''Seléoi Erthlandia. Kóleź šia Ogrishe. Vii Thralle.'' seletas Nata jänesele. Jänes noogutas mõistvalt ning hüppas enda selja taga olevasse urgu. Pool minutit hiljeb tuli ta tagasi, pisikene hõbedane ese käes, meenutas liivakella.
Nata haaras minust kinni ''Sina sulgema silmad nüüd!''
Tegin nii nagu kästud, sulgesin silmad. Tuntsin, nagu miljon liivatera läbistas mu keha ühe korraga. Ma vist minestasin, kuna ärkasin Nata raputamise peale.
''Sinul kõik korras? Sina elus?''
Avasin hämmeldudes silmad. Nii kiiresti, kui need avasin, ka sulgesin. Lõõmav päike mitte ainult ei kõrvetanud mu heletat nahka, vaid ka pimestas lõplikult. Tuntsin, kuidas mind sülle võeti ja kuhugile tassiti.
''On temaga kõik korras? Nata? Kust sa ta leitsid?'' kuulsin kellegi mehist häält, see oli ka viimane, mida kuulsin, kuna peale seda ma jällegi minestasin.
Ärkasin ülesse hiigelsuures tühjas toas.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!