Õudukas 10 osa (9)

Eelmises osas:
Hannal oli kõrini vanemate riidlemisest, nii et ta autost väljus ja metsa poole sammus.
"TULE TAGASI TATIKAS!" karjus Urmas.
Välja tegemata jätkas Hanna oma teekonda.
Polnudki palju vaja tal kõndida, kui juba silmas ta üht vana majakest metsasees.
Niisiis tormaski ta tagasi auto poole, et teavitada, et ta oli leinud paiga küüdiks.

Selles osas:
,,Tulge vaadake ma leidsin ühe maha jäetud maja!" rõõmustas Hanna.
,,Mitte jälle ,ma ei tahaks mingisse maha jäetud majasse minna kuna seal võib ka kummitada" lausus Andres
,,Ah ära põe mees ,ega sellepärast ei pea kummitusi kartma või sa kardad?" naeris Urmas.
,,Ei karda miks ma #!?!#artma kummitusi" ütles Andres.
,,No,aga vaatame võib olla on seal süüa ,mul kõht täiega tühi" ütles Liina.

Nad sisenesid majja mis oli metsa sees.Maja oli väike,aga puuküttega maja,maja oli tehtud puust.Tundus,et tõesti keegi ei elanud seal,aga ei tundnud küll,et keegi kummitamas käis seal.
Maja oli väga korralik ja võis leida ka sealt süüa ja muud vajalikke asju.
Majas oli 4 tuba. Kõik toad olid suured ,aga ainuke mis väike oli ,oli vannituba ning ka WC (mis asetses õues,WC asetses õues) . 2 tuba olid teisel korrusel ja 2 tuba all korrusel..
2 korrusele sai trepi abil ,mis oli ka puust tehtud.

,,Ma pean ruttu vetsu saama" ütles Hanna.
Hanna läks vetsu ning kui ta väljus sealt ,ehmus ta,sest ta nägi kedagi kes vaatas talle suurde silmadega otsa.
,, K-k--k--k-k-k kes sina oled?" lausus Hanna hirmust.
,,Mina olen sinu sõber Juhan,kas sa ei mäleta mind?"
,,Ei ma ei tea sellist sõpra nagu Juhanit,mul pole sellist sõpra nagu Juhan" ütles Hanna
,,Kas sa,siis ei mäleta ,et ma surin eelmine aasta autoõnnetuses?" ütles Juhan.
,,Mida, kes sa oled??" ,,Kas sa tahad mind hulluks ajada?" ütles Hanna.
,,Ma olen sinu surnud sõber Juhan,tuleta meelde,et see olen mina ,sinu klassivend" ütles Juhan
,,Ma ei mäleta kedagi kelle nimi oleks Juhan,oota ma pean rahulikult mõtlema" ütles Hanna
Järsku kadus surnud tundmatu Juhan ära ,keda ta isegi ei teadnud.
,,Huvitav ,kas ma näen mingeid viirastusi või?" värises Hanna hirmust.
,,Ma pean vanematele sellest rääkima,aga ma ei julge,ma parem räägin homme" lausus Hanna.
Kui Hanna oli tuppa jõudnud oli Liinal söök valmis.
,,Hanna,tule ka sööma ,me juba nii kaua ootasime sind,kuhu sa kadusid?" ütles Liina.
,,Ei noh ma.....ei noh minuga on kõik korras ,ärge minu pärast muretsege,ma kohe tulen sööma mul natuke tegemist" ütles Hanna.
(Hanna mõttes): ,,Issand jumal ,miks ma neile ei rääkinud sellest mis minuga juhtus,ma peaks selle sündmuse kirjutama enda salapäevikusse"
Hanna võttis enda salapäeviku ning hakkas sinna kirjutama:

Kallis päevik

Minuga juhtus ikka täna jube asi.Ma läksin vetsu ning kui ma tagasi tulin vaatas mulle suurde silmadega otsa üks tundmatu poiss.Mdea kas see oli viirastus või ei,aga see oli veider.Ta rääkis,et ta pidi olema minu klassivend Juhan kes hukkus eelmine aasta autoõnnetuses,aga mul ei ole sellist klassivenda kelle nimi oleks olnud Juhan. Igatahes see on väga veider lugu ning ma peaks tõesti enda vanematele sellest rääkima.Pealegi ma ei tahaks olla järgmine kes nii noorena ära sureb :(( Pealegi mu vend Taavi suri selle tõttu,et üks kummitus/vaim tuli talle kallale :( Ma lihtsalt ei unusta enda venda kunagi.Mul on nii kahju sellest,aga ma ei saa midagi teha ,et teda ellu äratada.
Kindlasti ma kirjutan enda päevikusse veel midagi

Ja nii kirjutas Hanna oma esimese sissekande oma salapäevikusse mis ta just sai sünnipäevaks.

Autori kommentaar »