Ela, hooli & armasta! / 3. osa (2)

Eelmises: ,, Su nimi on Martin eks? ’’ pärin poisilt. Martin noogutab.
,, Kust sa mu nime tead? ’’ küsib Martin seejärel.
,, Sa käid minu koolis, paralleel klassis. ’’ vastan siis.
,, Aaa .. sa oled Marie eks? See Mihkli eelmine tüdruk võimidagi taolist. ’’ avastab poiss.
,, Mhm. ’’ mühisen midagi vastu. Ise jälgin enda punaseks värvituid varbaküüsi, mis teki alt välja paistavad. Me räägime Martiniga veel umbes kolm tundi juttu ja seejärel kustume mõlemad.

Järgnevalt:
Hommikul ärkan selle peale, et kellegi käsi on mu ümber. Keeran ennast ümber ja näen enda kõrval Martinit. Haaran ta käest ja tõstan selle eemale. Panen endale riided selga, mis on veel üsna niisked ja hiilin toast välja, endal kontsakingad näpuvahel. Maja on väga valge ja avar, ma polnud märganudki, et siin kõik selline on.
Kõnnin aeglaselt trepist alla aga siis löön kogemata klaasi kildudeks põrandale, mis trepi peal oli millegipärast. Loodan, et keegi seda ei kuulnud ja jooksen suht kiirelt alla. Liigun kööki, avan köögikapi ja võtan sealt klaasi, kuhu sisse ma lasen külma vett. Rüüpan ühe lonksu ja siis asetan klaasi laua peale.
Hakkan koristama. Kui ma köögi olin ära koristanud, saabus kööki ka veel Mihkel. Ta näost oli näha, et ta polnud eile just kõige kainem ja sellepärast ka selline unine nägu.
,, Hommik. '' sõnab ta mulle ja avab külmiku. Haarab sealt ühe õlle ja avab selle.
,, Noh, pohmaka rohi jah? '' küsin ta käest muiates.
,, Jah, pea jubedalt lõhub... '' vastab ta mulle ja võtab lonksu sealt. See on vana teatud tõde, et kui sul on pohmakas, siis parim ravim selle vastu on alkohol.
,, Näen, et oled siin köögi ära koristanud, tänud sulle! '' vastab ta muiates.
,, No jahm. '' ütlen talle ainult ja liigun vannitoa suunas. Astun hiigelsuurte vannituppa ja lukustan ukse. Vaatan ennast peeglist ja sealt vaatab mulle otsa pandakaru, seda sõna otses mõttes. '' Loputan näo ära ja lahkun vannitoast.
Martin on ka juba ülesse ärganud ja koristab parasjagu elutuba. Üsna paljud läksid juba öösel minema, seega majja olemegi jäänud ainult mina, Martin, Mihkel, Evelin ja Sandra ning Kaur.
Liitun poistega ja koristame elutoa ära ja siis juba hoovi.
,, Näe võta, ma näen, et sul on külm. '' pakub Mihkel mulle suurt sinist pusa. Tänan teda, sest tõesti, mul on külm ja panen endale pusa selga. Kui enam-vähem kõik on koristatud, siis otsustame midagi süüa ja vahepeal on teised ka ülesse ärganud. Mihkel käib veel korraks kõik toad läbi, nii igaks juhuks ning samal ajal teeme meie tüdrukutega võileibu, et natukenegi süüa. Kui söödud, hakkame me Eveliniga minema.
,, Ma liitun teiega. '' vastab Martin ja paneb endale jalanõud jalga ning tõmbab endale pusa peale.
Liigume siis kolmekesti välja majast ja hakkame kõndima bussipeatuse suunas. Ma arvan, et ma ei näe hetkel kuigi hea välja, kuna mu sukasilm jookseb suht pikalt, mul on seljas suur sinine pusa ja mu juuksed on suhteliselt sassis, mul pole ka meiki peal ega midagi. Stiilinäide missugune veel.
Bussipeatuses peame ootama suhteliselt kaua seda bussi, kuna oleme Viimsis, siis eriti tihti seda bussi just ei käi.
Lõpuks see buss tuleb ja me läheme selle peale, kõik on vait, kellegil pole mitte ühtegi sõna öelda.
Läheme hobujaamas maha ja siis teise bussipeatusesse, et koju saada sellega. Õnneks tuleb buss kohe ja ma jätan teistega hüvasti ning istun bussipeale. Võtan enda kõrvaklapid ja panen need pähe ja ühendan need telefoniga. Panen muusika mängima ja üritan ärkvel püsida. Mingi aja pärast lähen ma maha ja kõnnin kodupoole.
Koduuksest sisse astudes viskan kingad põrandale ja liigun ülesse. Ilmselgelt, pole kedagi kodus. Avan enda toa ukse ja lukustan selle seejärel, kui olen sisse astunud sinna. Vahetan riided ära ja maandun voodile. Oli pikk öö ning unest jäi mul puudust, seega uinun koheselt.