Teema: Järjejutud / Noortejutud

Päikesetunnel. (0)

Pariisi tänavad tunduvad täna õhtul eriti elavad. Kuulda on restoranidest tulevat muusikat ja naermist. Restoranid on rahvast täis ja õhus on tunda ka pokaalide kokku löömise krilinat. Mina kõnnin rõõmsa meeleoluga mööda tänavat, suunaga kodu poole. Õues on mõnusalt soe õhtu täna. Käes on südasuvi ja kahe kuu pärast algab juba sügis. Õues pole pime, sest päike on kohe-kohe loojumas. Hetkel tundub mulle, nagu ma kõnniks mööda tunnelit-päikesetunnelit. Tegelikult on see "tunnel" siiski nagu rohkem pargitaoline koht, kus mõlemal pool teed on puud ja loojuv päike paistab nende vahelt sisse, mis soojendab minu põski. Seljas on mul kollane suvekleit ja juuksed on kalasabas, jalas on valged madalad kingad. Üsna pea keeran ma "päikesetunnelist" ära ja kõnnin paar sammu veel, kui juba seisan enda maja ees. Vajutan välisukse lingist lahti ja astun trepikotta. Veel kolm korrust ülespoole ja ma keeran ukse lukust lahti. Astun tuppa sisse ja tunda on mõnusat pitsa lõhna. Armastan enda ema tehtud pitsat.
,, Tere Adele, kohe saab süüa. '' ütleb ema mulle rõõmsalt. Mu ema on 40 aastane koduperenaine, tegelt ei ole ka, ta on kokk. Ta töötab ühes kodu lähedal olevas restoranis, täpsemalt on ta selle omanik.
Võtan enda kingad jalas ja liigun enda tuppa. Viskan sinna koti. Mu tuba näeb välja imepärane. Vaade on täpselt Eiffeli poole ja see on ikka väga võimas tunne, kui ma enda tuppa sisse astun. Toas on kollased seinad ja akendel on ees rulood, mis hetkel on ülesse tõmmatud ja loojuv päike paistab mõnusalt mu tuppa. Akna peal on potilill - Campanula, selle lille kõrval on väikene kassikuju, mis on musta värvi. Seina peal on Marilyn Monroe pilt, mis on täpselt voodi ees. Voodi on paremal pool akent - seina vastas. Teiselpool aknet on kirjutuslaud ja selle kõrval on helebeež sahtlitega riidekapp, mille peal on pildid minust ja minu sõpradest ning samuti ka pilt minu isast, kes kahjuks enam meie hulgas ei viibi.
Kirjutuslaua peal on mul mõned raamatud, laualamp ja läpakas, mida ma eriti ei kasuta, sest mulle ei meeldi arvutis aega veeta, minu arust on parem kui sa veedad aega raamatukogus raamatuid lugedes või väljas sõpradega olles. Maas on mul heleroheline vaip, mis sobib täpselt siia tuppa, nagu valatult. Uks on valge ja selle küljes on nagi, kus ripub minu hommikumantel. Ma olen uhke, et ma oman sellist tuba.
,, Adele, süüa saab! " hüüab ema mind ja ma torman suht toast välja söögituppa, kus ema juba tõstab mulle toitu ette. Istun lauda ja tänan teda.
,, Kuidas sul täna tööl läks?" uurin ema käest ja võtan ampsu enda pitsast.
,, Mul on tegelikult väga kiire, peangi sinna minema, sest täna on kuidagi väga palju rahvast ja Nadia ei saa ise hakkama. Ma luban, et räägin sulle pärast, nüüd pean aga lippama." sõnab ema ja tormab toast välja nii, et uks paugub. Naeratan endamisi ja söön enda pitsalõigu ära, võtan veel ühe ja kui see söödud viin taldriku kööki ja panen nõudepesumasinasse. Seejärel lippan elutuppa, lülitan teleka tööle ja lappan kanaleid. Tundub, et tänane õhtu kujuneb mõnusaks.

Teavita ebasobivast sissekandest!