Tagasiteed ma ei tunne. - 1.osa (14)

Vaiksel sammul liigun kodupoole. Taevas on pilves ja tasakesi sajab valget lumeollust maha. Inimesed mööduvad minust justkui kiirustaksid nad kuhugile, aga mina jalutan, mul pole kuhugi kiiret, kuna käes on kevadvaheaeg. Tegelikult ei peaks Märtsi kuu keskel sadama maha lund, aga ega see polegi päris lumi, pigem ikka lõrts, ning kui valged helbed maad puudutavad, sulavad nad veeks. Pinnas on märg, ning kohati libe - on märgata ka pilvedevahelt õrnu päikesikiiri, mis hakkavad üsna tihedamini välja tulema. Enam pole peaaegu ühtegi päeva, mil päike pilvetagant vähemalt korraski välja ei tuleks. Tõmban sõõmu kevadõhku endale kopsutesse, ning jään valgusfoori taha seisma.
,, Addy! Addison! '' karjub keegi kaugelt ja lehvitab mulle. Ta on tuttav, kuid miks ma ei suuda ära tabada, kes see on? Jalutan üle tee, ning jään hüüdja juures seisma.
,, Uskumatu, see oledki sina .. Addison Larson .. kas sa ikka mäletad, kes ma olen?'' pärib noormees. Tal on pruunid juuksed ja hallikad-sinised silmad.
,, Ausalt öeldes ma ei mäleta. '' sõnan siis, ning hakkan edasi liikuma. Poiss jookseb mu kõrvale, ning kõnnib minuga kaasa.
,, Ma olen Steven, Steven Life, käisime koos lasteaias, ning olin kuni teise klassini sinu klassivend. '' ütleb optimistlikult poiss.
,, Sorri, midagi ei meenu. '' sõnan talle siis, ning jään bussipeatusesse bussi ootama.
,, No olgu, aga ehk sulle tuleb kunagi meelde, näe ma kirjutan sulle siia enda msni, et kui sulle meelde tuleb, siis sa võid alati lisada või noh, ei pea tulema meelde, võid niisama ka lisada. '' sõnab Steven naerdes. Vaatan teda, manan näole naeratuse, ning võtan sildi vastu ja panen selle enda taskusse.
,, Olgu, ma pean nüüd lippama. Oli meeldiv, nägemiseni! '' ütleb poiss ja jookseb üle tee, ning kaob nurga taha. Üsna kohe tuleb ka buss, ning ma ostan pileti ja istun vabale kohale. Sõita on mul vaevalt viis peatust, ning see sõit möödub alati kiiresti, sest järgmisel hetkel ma juba väljun bussist ja võtan suuna kodu poole. Elan New Yorgis, see on mu kodulinn olnud juba sünnist saadik. Elan ema ja isaga. Meil on maja, ning mul on oma tuba. Mul on veel õde, aga ta ei ela meiega.

Keeran valgest puitväravast sisse ja astun suurde poriloku.
,, F*kk! '' ütlen kurjalt siis ning pühin jala vastu pisikest lumehange puhtaks. Avan võtmega ukse ning sulgen selle, kui olen sisse astunud. Ema ja Isa pole kodus - nad on tööl, ning see tähendab vaid, et maja on kuni kella seitsmeni minu päralt. Võtan enda porised jalanõud jalast, mantli seljast ja vaatan ennast esiku peeglist. Mu punased juuksed, mida ma olen värvinud alates teisest klassist peale, on mõnusalt kohevad ja mu käevõrud kõlisevad, kui ma juukseid parasjagu harjan. Mul on üks komme, millest ma lahti ei saa - ma pean kandma võimalikult palju käevõrusi, ilma nendeta ma lihtsalt ei saa, ning mu sõbrad teavad alati, et mida mulle kinkida - käevõrusi just täpselt.

Viskan koolikoti elutoas olevale tugitoolile ja lähen kööki. Avan külmiku, ning võtan sealt välja kirsi joguriti ja kapist võtan välja maisihelbed, oii kuidas mulle see kokkusegatud värk maitseb. Söön kausi tühjaks ja astun aeglaselt trepist ülesse. Avan oma toa ukse ja vastu vaatab mulle suur segadus - riided on maas laiali, kapiuksed ja sahtlid on lahti, õpikud ja vihikud on lauapeal laiali, voodi on sassis ja öökapi peal on toidunõud, ning põrand on tolmune, nagu poleks seda kümme tuhat aastat tolmuimejaga üle käidud.

,, Nüüd on õige aeg hakata koristama. '' otsustan, ning kõigepealt lülitan enda läpaka sisse ja panen sealt Rihanna ft. Drake - What's my name käima ja hakkan põrandalt riideid kokku korjama ning viin mustad pesud pesuruumi ja ülejäänud panen kappi tagasi. Edasi teen enda sahtlid korda ja laua ja voodi samuti. Üritan ka enda juhmed - kõrvaklappide, telefoni jms - lahti üksteise küljest saada ja seejärel tõmban veel tolmuimejaga enda musta värvi vaiba üle. Tulemus pole paha, välja arvatud see, et ma lõpetan kell seitse kolmteist koristamise ja kuulen all korrusel juba uksemüksu ja ema hüüdmist. Panen muusika vaiksemaks ja jooksen alla.
,, Tere Addison. '' ütleb ema viisakalt. Naeratan talle vaid, ning võtan ta käest ühe toidukoti, mille vean enda järel kööki. Ema tänab mind ja ma hakkan toidukottidest välja võtma toiduaineid, mida ema ostnud on.
,, Kuidas tunnistus oli ka? '' pärib ema nii muuseas.
,, Üsnagi hea, üks kolm tuli, matemaatika sain viie, ning ülejäänud olid neljad - viied. '' vastan talle võttes kilekotist välja viimase asja, milleks osutub granaatõuna mahl.
,, Pole paha tõesti, mis sa siis muidu täna tegid veel? '' pärib ema minu käest mantlit seljast võttes.
,, Koju tulles koristasin enda toa ära ja rohkem pole midagi teinud. '' vastan talle toolile istudes
,, Olgu, isa jääb muidu täna kauemaks, kuna tal on mingi ärikohtumine veel. '' ütleb ema mulle.
,, No jahm, see on tal alati ju vabanduseks. '' vastan talle vaid, ning lasen pea norgu.
,, Ära muretse, ta leiab sinu jaoks aega, ma luban seda. '' sõnab ema. Sellest hoolimata on mu tuju läinud ning ma liigun enda toa poole. Avan ukse, ning hakkan riideid vahetama, kuna mu teksad on tolmused, ning need lõhnavad jubedalt tolmu järgi. Sorteerin enda taskud läbi ja võtan sealt välja ka selle lipiku, mille see Steven mulle andis. Avan selle, ning seal on tema msni aadress. Mõtlen hetke ja seejärel võtan lauapealt enda telefoni. Valin Gabriella numbri ja lasen kutsuma hakata.

,, Jah Addy, milles mure? '' pärib minu parim sõbranna minu käest.
,, Kas meie klassis käis kunagi mingi Steven? '' küsin enda sõbranna käest. Gabriella on olnud mulle justkui õde, ta on mu hingesugulane, ning me jagama kõike - alustades saladustest ja lõpetades vanematega, täpselt, meie vanemad suhtlevad üksteisega, ning Gabbi vanemad on nagu minu vanemad, ning vastupidi.

,, Eem, milline?'' küsib Gabbi minu käest.
,, Selline pruunide juustega, hallikas-siniste silmadega, sama vana kui mina umbes. '' seletan talle.
,, No .. oota, mingi käis küll jah, miks sa küsid muidu?''
,, Sain täna temaga juhuslikult kokku, ega ma ei tea, ta jagas mulle enda msni ka, aga ma ei tea kas ma teda lisan. '' sõnan talle siis.
,, Ehk sa tahad, et ma tuleks sinu juurde? '' küsib tüdruk.
,, Oleks tore jah, ma ütlen emale, et ta sind sisse laseks eks. '' sõnan talle siis, ning lõpetan kõne. Mina ei tea, mis saama hakkab, kas lisada Steven enda msni, kuigi ma teda üldse ei mäletagi? Oeh, ei tea.


Jätkan?

Kas teile üldse meeldis selline? Mulle meeldis, seega arvan, et jätkan seda. Panen tegelaste pildid ka enda päevikusse.
Soovin teile mõnusat koolivaheaega.

Triibuaua.