Where's the rock and roll? - osa üks. (15)

Where's the rock and roll?

1. osa


,, Beatrice, kas sa kuuled ka üldse mind või? Ma tahan, et sa teeksid kodutööd ära, ning alles siis võid välja minna. '' Tirib ema mu kõrvaklapid ära. Tõeliselt masendav, selle kuradima matemaatika pärast, ei saa ma nüüd siis kuhugi minna jah? Ei no ok, eks peab siis õppima minema. Liigun oma toa poole, ning astun sisse sinna. Panen ukse enda järel kinni, ning võtan välja koolikotist enda mata õpiku ja vihiku. Täiesti uskumatu, et õpetaja annab meile kaks ülesannet NÄDALAVAHETUSEL teha. Avan õpiku, ning hakkan ülesandeid tegema, kõrvaklapid ikka peas, tuleb hetkel laul Somebody to love. Ega ma mingi Justini austaja pole, kuid siiski, ta täitsa meeldib mulle. Tal on hea hääl, ning samuti oskab ta tantsida, mind häirivad inimesed, kes temast halvasti arvavad, aga noh .. see pole nagu minu asi, mida teised arvavad. Vaikselt kaasa lauldes teen enda ülesandeid. Lõpetan täpselt kell kaheksa õhtul, ning nüüd pole mul enam mõttet mitte kuskile minna, sest õues on pime. Peabki olema ju, sest hetkel on november. Jahm, täpselt kolm päeva veel ja ma saan kuusteist. Viskan endale dressid selga, ning otsustan jooksma minna, et pea selgeks saada. Täpselt sedasi, liigun ma juba pargi suunas sörkides, kõrvaklappidest käimas Never say Never, ning see innustab mind edasi liikumises. Ma pean lihtsalt liikuma edasi, sest et ära iial ütle iial. Enda mõtetesse süvenedes põrkan ma kellegiga kokku, ning mu iPod lendab käest maha ja läheb tükkideks.
,, Bljät .. vaadake kuhu te tormate noh! Ostate uue nüüd või? '' karjun vihast, ise hingeldades. Jooksutempo on käest läinud, ning nüüd ei saa vähemalt nädal aega normaalset muusikat kuulata.
,, Mul on kahju, ma ei tahtnud, ma lihtsalt .. sorri. '' ütleb hääl, ning kuna õues on pime, ei pane ma tähele, kellega mul tegemist on.
Korjan tükid maast ära, ning tõusen püsti.
,, Vabandamine ei päästa midagi. '' lausun ülbelt, ning hakkan edasi jooksma.
,, Oodake! '' karjub hääl, ning ma pean selle hääle peale seisma jääma, sest miski sunnib mind.
,, što? '' küsin ülbelt siis. Isikul on kapuuts peas, ning on näha, et ta on minu vanune poiss.
,, Ma ostan teile uue või kirjutan tšeki? Kumba te soovite? '' küsib ta siis.
,, Kirjutage tšekk ja pange see Beatrice Mac'i nimele aadressil Defenderi 1511. '' ütlen siis, poiss kirjutab selle ülesse oma telefoni, ning seejärel jooksen ma edasi. Täiesti uskumatu juhmard lihtsalt. Niimodi ikka ei teeks. Nagunii ei saada ta mingit tšekki, sest et ma juba tean, ta kaob ära, ning ma jään enda muusikast ja iPodist ilma. Muusikast, milleta ma elada ei suuda.

Nördinult jooksen ma kodu suunas, ning astun koduuksest sisse. Käin dušši all ära, ning panen ööriided selga.
,, Sul kodutööd tehtud? '' karjub ema mulle elutoast, kui ma parasjagu trepist ülesse lähen.
,, Jaaa ema, on! '' karjun talle vastu. Ta on mul ilge kontrollifriik, seega .. mul peab olema kõik OK, muidu ta hakkab mulle peale ajama, et ' kui sa ei õpi, ei saa sa tulevikus edasi kuskilt ' jne. Heidan enda voodisse pikali, ning uinun .. seekord vihasena.

Koolis on esimene tund MATEMAATIKA! Täiesti pekkis nagu, esmaspäeval esimene tund mata. See pole üldse äge. Lähen garderoobi, ning seal vahetan saapad ketside vastu ja võtan jope ja salli seljast. Täiesti mõttetu päev, seitse tundi ja muidugi mu 'lemmik' tund mahub ka sinna sisse - füüsika! See õpetaja on nii haige lihtsalt, ta ajab mind närvi, küsid ta käest midagi, ta ei vasta. Siis tal pole kunagi mu nimi meeles, ta ajab mind koguaeg Betraga sassi, sest meil on sarnane perekonnanimi. Mul on Mac, ning tal on McCenzi. Ja nii ongi. Istun mata klassi kõrval olevale pingile, ning minu kõrvale tuleb ei keegi muu kui Leonardo ehk Leo. Ta on mu parim sõber juba esimesest klassist peale. Ta vaatab mind hetke, ning ütleb siis:
,, Midagi on puudu. '' Nimelt ta saab alati aru, kui midagi on valesti või midagi on mu juurest puudu.
,, iPod, üks debiilik jooksis mulle eile otsa, kui ma parasjagu jooksin, ning see lendas maha tükkideks. Täiesti võimatu on niimodi lihtsalt, ma ei saa aru inimestest, nad ei vaata üldse kellele otsa jooksevad. '' vingun talle siis. See on täiesti tõsi.
,, Öööh, ta sulle selle kinni üldse maksab? '' küsib Leo mu käest siis.
,, Ma ei tea, ta lubas tšeki kirjutada võimiskit. Ma ei usu, et ta seda üldse teeb, sest et tänapäeval pole normaalseid poisse, kes sellised asjad kinni maksaks. Eks ma pean lihtsalt ise hakkama enda sääste kulutama või noh, oleneb. '' sõnan siis, ning tunnikell heliseb.
,, Istume? '' küsin siis Leo käest.
,, Okk. '' sõnab ta ja me liigume õpetaja Jones'i järgi klassi. Võtame koha kõige viimases pingis, ning ma võtan kotist välja enda kooliasjad. Tundi hilinevad, nagu alati Caron ja Steven. Nad alati hilinevad, ning see pole ka ime, on vaja ju kuskil tatti panna suure hooga ja selle suure hoo käigus, ei pane nad tähele, et kell heliseb. Täiesti lõpp lihtsalt, ma küll ei suudaks. Ma ei suuda isegi püsisuhtes olla, ega noh .. ega mul neid suhteid eriti olnud olegi, mõned üksikud. Aga noh, elab üle.
,, Kuule, sul on kahe päeva pärast sünnar ju. '' Tegi Leo avastuse.
,, No Shi't, Sherlock? '' vastan talle, ise ülesannet tahvlilt maha kirjutades.
,, Mis plaanis on? '' sosistab ta mulle.
,, Ma ei tea, midagi. Ei ole plaane teind ja värke. Ma ei usu ka,et mingi hullem jooming tuleb. '' sõnan siis.
,, Beatrice kas teil on midagi lisada? '' küsib õpetaja tahvli ees, ta märkab alati mind, kui ma räägin.
,, Nou. '' vastan talle ja joonistan vihiku kaanele lille. Ja nii ongi.



On mõtet jätkata?
Tegin midagi uut. Inspireeris P!nk - Raise your glass, selle laulu sõnadest ka pealkiri. :) Mulle meeldib. Sisse võib tulla asju, mis teile ei meeldi, seega pole ma süüdi, kui teile Justin ei meeldi. :) Tänan.

Triibu.