Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Tüdruk, kes ei uskunud imesi. / 30. osa. (12)

14.11.2010 13:03, x285 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Tüdruk, kes ei uskunud imesi. # 30.osa




Ainulaadne kogemus. Peale seda panen koti klassi ning tunnen, kuidas mul pind jalge alt kaob. Tõesti, ma minestan, ning avan silmad alles siis, kui näen, et minu ümber on palju inimesi. Õpetaja turgutab mind hetke, ning kõik räägivad midagi prantsuse keeles. Koheselt tuleb geograafia klassi kooliarst, kes lükkab kõik teised eemale mu ümbert. Tõsiselt ka, see pole esimene kord, kui ma koolis kokku kukun. Hakkan kõvasti hingeldama, ning see tähendab vaid, et mul on tugev astmahoog. Õpetaja ajab kõik teised klassist välja, ning lukustab seejärel ukse.
,, V.. võt.. võtke .. mu .. ko.. kotist .. inhalaator...'' ütlen siis. Koheselt hakkab õpetaja mu kotis tuuseldama, ning leiab sealt vajaliku valge asja, seejärel annab ta selle mulle, ning ma lasen seda endale kaks korda kurku, seejärel hoian natukene suud kinni, ning koheselt hakkab mul parem. Arst räägib midagi õpetajale, ning seejärel võtab õpetaja telefoni, ning valib sealt mingi numbri ja hakkab paanikas rääkima midagi.
Mõne aja pärast laseb õpetaja sisse ka direktori, kes mind vaatab, kuid nüüd ma juba istun vaikselt, ning arst möödab mu vererõhku, seejärel vangutab ta pead, ning koheselt tulevad ka sisse parameedikud, kes hakkavad mu ümber askeldama.
,, Oodake, kui tund algab, siis saame ta ära viia. '' räägib direktor minu õnneks inglise keeles. Mul on tunne väga nõrk, ning ma tunnen ennast väga sandisti.


Kolmapäev 14. september 2010, kell 12:32


Avan silmad selle peale, et mu kõrval üks vanem naine köhib meeletult. Vaatan lakke, ning kuulen piiksumist. Need on need masinad, mis mu kõrval piiksuvad, ning mu küljes on ka tilguti. Vahin aknast välja, ning tunne on nii imelik, nüüd tunnen ma ennast masenduna. Kas üldse Harry teab, mis siin juhtus? Mis päev täna on üldse? Mis kell on? Kas keegi on siin ka käinud?
Miljon küsimust on mu peas, kuid ma ei leia mitte ühelegi vastust. Tean, et ma olen kaua maganud, ning tunne on kohutav. Näen, et mu telefon on voodi kõrval lauapeal, ning haaran selle järgi. Mul on mingi 10 vastamata kõne ja sõnumeid hunni'kute viisi. Sõnumid on Emmalt, Hannalt, Mattilt, Chrisopherilt ning veel kellegilt, kelle numbreid ma ei tea. Kõige olulisem sõnum on Harrylt. Ta on mulle saatnud sellise sisuga sõnumi:

Jaanika, kus sa oled? Ma kuulsin, et sa kukkusid kokku ja kodus sind pole, kas sa oled haiglas? Palun vasta kindlasti, kui selle sõnumi kätte saad.
Harry.


Tipin talle kiirelt uue sõnumi:

Olen haiglas, kõik on Ok, kukkusin jah kokku, helistad äkki peale tunde?
Jaanika.


Saadan sõnumi ära, ning märkan ka, et mulle on toodud mu iPod ja kõrvaklapid. See on suurepärane, sest ma sureks igavusse. Täpselmalt, ma ei saaks olla siin niisama vait, ning mitte midagi tehes. Tunne on nii nõme. Viimane kord, kui ma kokku kukkusin, oli Eestis. Siis oli asi kergem, sest et mu vend käis minuga ühes koolis, ning ta aitas mind ja oli toeks. Kuid nüüd .. ma tunnen Marekust puudust.
iPodist tuleb hetkel see I won't dance laul, see laul, mis Step up 3's oli. Jahm, millegi pärast tulevad mul hullemad pisarad silma, ning need hakkavad mööda põske alla voolama. Miks ma selle haiguse olen ära teeninud? Astma? Kellegil teisel pole seda meie suguvõsas, ning nüüd mina siin haiglas astmaga! See on nii nõme, et arst kirjutas mulle välja uued rohud, sest nagunii need ei aita ja nii. Jahm, täiesti pekkis.

Uks käib, ning minu üllatuseks astub palatisse Marek. Ta on üksi, ning ta tormab minu poole, kui märkab, et ma olen ärkvel.
,, Jaanika, oeh lõpuks ärkasid .. minu väike õeke, ma olin nii mures. '' räägib ta mulle ja kallistab mind.
,, Ehh, ma igatsesin sind venna. '' lausun, ning pisarad hakkavad uuesti voolama. Tõesti igatsesin, ma pole temaga nii ammu enam koos olnud, ning nüüd ma saan temaga koos olla, siin haiglas .. pole just kõige parem koht, kuid siiski.
,, Miks sa mind igatsesid, ma olen ju koguaeg su juures? '' küsib ta mu käest.
,, Sa tegeled ainult Siretiga, ning .. meil pole üldse koos olnud alates sellest hetkest, kui siia Pariisi kolisime .. ma igatsen neid vanasi aegu, mil me käisime koos igal pool, ning sa olid mulle mu parim sõber, ning mu parim suur vend. '' räägin talle. Marek vaatab mind enda suurte helesiniste silmadega, ning võtab mu käest kinni tugevasti.
,, Me teeme selle aja tasa, ma luban sulle. Ma veedan sinuga aega rohkem, ning tahan, et sa räägiksid minuga kõigest, nagu vanadel aegadel. '' räägib ta mulle. Naeratus tuleb mu näole, ning märkan, et isegi Marekul jookseb üks pisar, mille ta kohe ära pühib.
,, Aga su laps? Te saate Siretiga ju lapse, siis ei jää sul üldse minu jaoks aega. '' seletan siis.
,, Ma leian sulle aja, usu mind, ma leian. Ma luban ! '' ütleb ta siis. Naeratan, ning mu telefonile tuli uus sõnum. Lasen Mareku käest lahti, ning avan sõnumi

What? Haiglas? Asi nii hull siis? Okk, ma helistan sulle vahetunnis.

panen telefoni käest, ning vaatan enda suurele vennale otsa, ning kogu see aeg pole ma märganud, kui sarnased me oleme. Ta on mulle justkui isa eest olnud, isa eest, kes meid maha jättis, aga hea küll, ma peaks talle vist rääkima sellest, mis ma siin Pariisis teinud olen selle aja jooksul, mil me siin elanud oleme ja nii ma teengi. Räägin talle kõigest, mida ma siin teinud olen, räägin talle Harryst, ning sellest, et me peaaegu et käime, ning siis räägin talle Gustavist, et mida ta mulle teinud on ja mida ta minu kohta levitanud on, ning sellest, et lõin talle terve kooli ees jalaga hella kohta. Ning siis sellest peost ja sellest, et ma tahan hakata rahvastepalli trennis käima, ning ka sellest, et ma tahan terveks saada ja veel sellest, et ma olen klassi ühtedeist suurtematest klatšiatest peajagu üle, ning ma alandasin neid terve kooli ees. See on nii hea, lihtsalt rääkida enda vennaga kõigest, ning üleüldse .. olla temaga koos. Lõpuks ometi, saan ma enda südame pealt kõik ära rääkida. See on nii hea tunne. Päriselt.





Juba 30's osa (Y)

Meeldis?
Kriitikat?
Kirjavigasi ei viitsi parandada, sorri. :) Mõned võivad olla ju, ikka juhtub. :)
Kommi?
Hinnet?

Suur tänu lugejatele. :)

Tahad teadet? - mine:
* http://mangukoobas.lahendus.ee/id/22/action/answers/tid/61940/nr/0/
* kommenteeri ja vajuta kastikesele, mille taga on: Saada uued vastused minu postkasti
* sinna peaks ilmuma linnuke, ning kui mul uus osa tuleb, saad sa koheselt teada.

Triibuaua. :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


triibuaua

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

Mikkey

Vägahea väga ! Jätka .
 

triibuaua

ikka aitäh
 

-SweetShadoww-

Täiega hea!
Lihtsalt supper!
 

triibuaua

Ma tänan.
 

Buzzin

O,gjh ,, Niihea ,, jätkah ikkah (LL)
 

StreetQueen

super!
jätka!
 

Princessa13

Nii hea, ei suudaks selleta eladagi.
 

triibuaua

AITÄH!!
 

Tuuletallaja


Oooh God. Mul ei ole midagi öelda! Ja jälle kulutan oma punkte, aga arvan, et see järjejutt on kõikides osades pastakaid väärt. Jätka samas vaimus!
 

triibuaua

aitäh aga pastakaid nii palju pole vaja kinkida
 

LoveVidevik

Ennem arvasin, et lõpetasid, sest alustasid uue järjuga.
 

triibuaua

mkm, ei lõpetanud.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima