Tüdruk, kes ei uskunud imesi. # 29.osa (6)

Tüdruk, kes ei uskunud imesi. # 29.


Koju tulles polnd muud teha, kui magama minna, sest uni oli võimas. Ma tean, et ma pidin peale kooli kohe koju minema, aga me olime veidi aega Harryga veel koos. Ma ei usu, et see on suur probleem, et ma koju ei ilmunud, sest nagunii ema polnud kodus, ning ega ta ei tule ka täna. Viskun enda toas pikali voodile ja uinun seal samas. Ärkan uksekoputuse peale, ning ütlen uniselt: ,, Sisse! ''
sellepeale uks avaneb, ning sisse astuvad Siret ja Marek. Nendel mõlemal on kuidagi rõõmus nägu ees.
,, Tere, me mõtlesime, et sa ei tulnud peale kooli nagunii koju, et me räägime sulle nüüd. '' sõnab Siret endal suu kõrvuni peas.
,, Millest te tahtsite siis rääkida? '' vaatan küsivalt otsa talle ja Marekule.
,, Me .. tähendab, noh ... ma ootan last, sa saad tädiks. '' see lause üllatas mind ikka tõsiselt.
,, Wow! '' sõnan vaid, ning viskun voodile pikali tagasi.
,, Me pole veel emale rääkinud, aga kui ta koju tuleb, siis ta saab teada, me räägime talle. '' lisab Marek. Vaatan neile otsa, ning seejärel lausun vaid
,, Palju õnne teile. '' ning kallistan neid. Siiski .. wow! Tegelt ka, ma saan tädiks või? Nice, tänane päev läheb tõesti paremuse suunas. Esitan veel mõned küsimused neile, ning seejärel nad lahkuvad. Tõesti väga äge. Vaatan telefoni pealt kella, ning see näitab, et kell on saamas viie minuti pärast kaheksa. Märkan telefoni peal veel, et mul on üks tekstisõnum. Avan selle, ning seal seisab:

Jõu Jaanika, läheks äkki homme koos kooli? Ma tahaks sinuga tõsiselt rääkida.

see sõnum oli muide Gustavilt. Mõtlen selle peale hetkel, ning mind tõesti huvitab, mida ta mulle rääkida tahab. Seega kirjutan vastu

Ok.

ning saadan sõnumi talle. Mõne ajapärast käin pesus, ning seejärel heidan tõsiselt magama.

Hommikul ärkan kella seitsme aegu, ning tänane päev tuleb nähtavasti suurepärane, või noh, ma vähemalt loodan. Võtan enda rohud sisse, ning seejärel panen riided selga. Täna on teisipäev, ning ees ootab seitse pikka tundi. Eriti bioloogia, geograafia ja prantsuse keele lisatunnid õpetajaga.
Kammin juuksed ära ja panen tuka kinni klambriga. Panen veel asjad kokku ja siis liigun alla korrusele. Süüa ma täna ei taha, sest rohud tegid südame pahaks. Kuid tuju mul ikka hea. Sellepeale liigun ma uksest välja, ning märkan, et ka Gustav ootab mind juba. Ta on väga räsitud välimusega.
,, Tere hommikust! '' ütlen talle viisakalt.
,, Tere jah, kuule, ma tahtsin su ees vabandada, ma ei oleks oodanud, et sa niimodi reageerid, ma tahtsin lihtsalt Harryt armukadetaks ajada ja nii. '' ütleb ta mulle siis. What? Harryt armukadetaks. Kas ta siis teadis, et Harry tunneb minu vastu midagi enamat, kui sõprus?

,, Mis mõttes Harryt armukadetaks? '' küsin ta käest siis.
,, Noo tavalises mõttes, ma ju teadsin, et sa meeldid talle rohkem kui sõber, sest et see kuidas ta sind kooli peal vaatab, ütleb juba rohkem, kui tuhat sõna. Ning tõeliselt, ma mõtlesin, et see parandab mu mainet, kui ma ütlen kõikidele, et ma magasin sinuga .. no sa ikkagi ilus ja uus tüdruk meie koolis, keegi ei tea midagi sinu kohta ja nii. '' räägib poiss ausalt kõik ära. Mõtlen hetke sügavalt,
,, sa meeldid ju mulle tegelt si'taks palju. '' lisab ta veel. Vaatan teda hetke, ning mõtlen, kas rääkida talle Harryga juhtunust, või mitte. Igatahes, mõtlen, et hetkel pole see kuigi sobiv rääkida sellest.
,, Hea küll, aga arvesta, ma ei usalda sind ikka veel. '' ütlen, ning selle lause ajal astume kooliuksest sisse. Tõeliselt veider on see, et kool õhkab kuidagi positiivset energiat täna. Liigun garderoobide juurde ja astun sinna sisse. Shara tuleb kohe peale mind sinna ning vaatab mu suurt naeratust näol imelikult.
,, Noh, mis sul hakkas? '' küsib ta mu käest.
,, Sa ei tea? '' üllatun siis.
,, eeem .. what? '' vaatab ta mind.
,, Nothing .. '' lausun solvunult, ning lahkun garderoobist. Kas tõesti Harry pole sellest kellegile rääkinud? Noh jahm, eks ta peab enda mainet hoidma kooli ees ja arvan, et me peame selle mõttega ise ka harjuma.
,, Hei Jaanika! '' hüüab hääl, see kuulub Chrisile.
,, Tsau. '' ütlen siis naeratades talle.
,, Mis sa täna teed? Me mõtlesime sõpradega väikese istumise korraldada, et mängime lauamänge ja joome midagi. '' küsib armsa naeratusega poiss mu käest.
,, Midagi pole nagu plaanis, '' lausun talle, ise vastu naeratades.
,, Kas sa tuleksid? '' küsib ta lootusega.
,, Hea küll, mis kell ja kus? '' annan ma alla. Tõesti, asjad hakkavad paremuse poole liikuma.
,, No ma helistan ehk sulle või miskit, aga ma pean minema Matt ootab mind. Tsau. '' ütleb ta ja jookseb garderoobi. Naeratus näol liigun treppides ülesse Inglise keele klassi juurde. Seal on parasjagu Harry, ning noh, kogu tema klass, kes ootavad uksetaga, et tund hakkaks. Poisi pilk peatub minul, kui ma temast möödun. Istun klassiukse taga olevale pingile ja panen koti enda kõrvale. Harry vaatab ikka veel mind, ning kui ma talle otsa vaatab, keerab ta oma pilgu ära ja hakkab kõva häälega rääkima midagi prantsuse keeles, ning siis naerab. See veider, nagu poleks mitte midagi eile olnud, ega jahm.
Varsti tuleb klassi juurde Emma, ning ma olen parasjagu süvenenud Inglise keele töövihiku täitmisele.
,, Tsau Jaanika, mis teed? '' küsib ta.
,, Niisama, ma ei jõudnud eile õppida, seega teen kiirelt harjutuse seitse ära, ning loodan, et õps küsib mind vastama, kuna ma tahaks hästi alustada. '' ütlen siis.
,, Kuidas sul muidu prantsus keelega läheb? '' küsib ta mu käest.
,, mm, edeneb kuidagi moodi. Mõndasi sõnasi juba tean, aga noh .. eks see võtab aega harjuda selle keelega. Sest ma pean hakkama kolme, ei nelja keelt kasutama siis: eesti, prantsuse, inglise ja vene keelt. Tegelikult, see vene keel on suht suva, me lihtsalt Eestis õppisime seda. '' ütlen siis naeratades. See naeratus ei kao lihtsalt mu huultelt.
,, No jahm, eks see läheb tõesti raskeks. '' ütleb ta kaastundlikult. Mul on ikka veel veits paha olla, aga see ei häiri mind. Need tabletid on lihtsalt sellise toimega, mingid uued, arst olla välja kirjutanud. Kell heliseb tundi, ning koheselt tuleb ka õpetaja, et me klassi sisse pääseksime. Võtame Sharaga kohad, ning märkan, et Shirley'd vaatavad meid imelikult. See nii veider, olla lihtsalt tähelepanu keskpunktis. Kas kõik siis vihkavad neid? Igatahes, süvenen tundi, ning minu üllatuseks tuleb tunnikontroll ja õpetaja korjab mu töövihiku ka ära.
See tund läks tõesti hästi, ning loodan et läheb ka järgmine tund, sest järgmine on geograafia, tegelikult on see suhteliselt mu lemmik tund, aga siiski, selle veerandi esimene tund mul.
Liigun vaikselt mööda väga kitsast koridori edasi. Minu kõrvale ilmub äkki Harry. Ta võtab enda väikse sõrmega minu väiksest sõrmest kinni, ning see puudutus, paneb mind värisema. Ma ei julge tema poole vaadata, kuid tunnen, et ta naeratab. See on nii mõnus tunne, kuid ta laseb lahti täpselt siis, kui tema pöörab treppide poole, ning mina geograafia klassi poole. Ainulaadne kogemus.




Sorri kirjavigade pärast ja sorri, et nii palju aega läks uue osa kirjutamisega. Lihtsalt mul nii palju tegemist kooli ja muude asjadega. Üritan nüüd tihedamini kirjutama hakata, vähemalt nädalas ühe osa, sest et mul venna toas arvuti, ning ma ei saa nii tihedasti arvutisse ja nii.

Tahad teadet? - mine:
* http://mangukoobas.lahendus.ee/id/22/action/answers/tid/61940/nr/0/
* kommenteeri ja vajuta kastikesele, mille taga on: Saada uued vastused minu postkasti
* sinna peaks ilmuma linnuke, ning kui mul uus osa tuleb, saad sa koheselt teada.

tänan kõiki lugejaid ka. :) Tõeliselt tänan, sest eelmisel osal oli juba 110 lugejat :) Aitäh!

Päikest teile siia pimedasse sügisesse.

Triibuaua.

Autori kommentaar »