"Sukeldumine tavamaailmast maagiasse" (5)

Ühel ööl, mil kuu oli just täis saanud, läks seiklushimuline poiss hulkuma, niisama kodust ära. Tema nimi oli Hawnyed. Hawnyed tahtis kodust ära, kaugele, sest ta oli saanud vanematelt jälle karistada. Oleks ebaõiglane mainimata jätta, et ta oli üpriski ulakas poiss, kes oskas omale pahandusi kaela tõmmata. Ja just selliste poistega juhtubki vaiksetel täiskuuöödel imelikke, isegi maagilisi asju. Niisiis jalutas Hawnyed oma kodulinnast välja ja otse looduskaitsealale, kuhu oli keelatud öösel minna. See oli sellepärast, et seda valvati päeval ja külastajad käisid ka ainult päeval. Poiss aga ei hoolinud sellest ja kõndis ikka edasi. Ta oli seal varem vanematega käinud ka. Kuid looduskaitsealal oli ka üks suletud ala, kuhu muidugi ei tohtinud külastajad minna, aga nagu Hawnyed polnud juba sissekäigukeelust hoolinud, ei hoolinud ta ka keelatud ala punastest siltidest ja traataiast. Ta ronis üle aia ja hüppas maad katvate kaljunukkide pealt mullasele siledale alale, mille kohal kõrgus kaljukoobas. Hawnyed hiilis vaikselt koopasse. Seal oli pime ja ta ei näinud eriti, kuhu astus. Kui ta oli koopas juba üsna sügaval sees, ei olnud enam midagi näha. Kui ta järgmise sammu tegi, siis oleks nagu pind jalge alt ära kadunud ja ta kukkus sügavale-sügavale auku kuni maandus lõpuks kõval ja külmal kivil, mida kattis hõre heinakiht. Hawnyed tõusis oma tudisevatele jalgadele ja haaras natuke valutavast peast kinni. "Oeh! Kus ma siis nüüd olen?" küsis Hawnyed iseendalt. Äkitselt kuulis ta oma taga mingit vaikset lõrinat. Aeglaselt pööras ta end ja ta nägi draakonit! Emadraakonit, kes arvas, et Hawnyed oli tema mune varastama tulnud. Poiss kiirustas tagasi ava poole, kust ta alla oli kukkunud ja proovis üles tagasi ronida. Kaljuseinad oli aga libedad ja kui Hawnyedil õnnestuski natuke ronida, kukkus ta ikkagi sealt tagasi alla külmale kivile, mida kattis hõre heinakiht. Draakoniema läks poisi juurde ja võttis tal jopest kinni nii, et Hawnyed jäi ta hammaste vahele rippuma. Ta hüüdis draakonile: "Ei! Appi! Pane mind maha tagasi! Ma tahan koju minna!" Draakon lõrises ja viskas Hawnyedi oma draakonimunade juurde suurde pesasse. Poiss viskas draakonit oma jopega. Loom aga tõukas selle poisile tagasi nii, et see lendas talle pähe. Kui Hawnyed tahtis draakonit uuesti jopega visata, puhus olend tuld ja jope põles ära. Oli juba hilja ja poisski, kellel ei õnnestunud sel ööl koju tagasi minna, tundis väsimust. Ta puges pesakõrte sisse peitu ja jäi magama. Draakon vaatas Hawnyedi ja viskas talle tekiks peale ühe teise draakoni nahatüki. See oli üpriski soe. Hawnyed nägi unes oma vanemaid, kes rõõmustasid, kui ta klassiekskursioonilt Itaalias tagasi tuli. Poisil tekkisid isegi unes silma mõned pisarad, aga need kuivasid ruttu ära ja maagiamaailmas, kuhu Hawnyed sattunud oli, rõhus vaikne rahu. Hommikul, kui Hawnyed ärkas, oli emalohe kuhugi läinud. Poiss tahtis väga teada, mis seal maailmas veel oli. Ta läks kaljuääre peale vaatama. Kaugelt paistis loss. Võibolla nõialoss, võibolla printsessipalee. Hawnyed mõtiskles endamisi: "No ma saaksin teada, mis loss see on, kui ise sinna juurde läheksin, aga kas ma pärast selle koopa üles leiaksin? Muidugi, see on kindlapeale kaugele näha!" Poiss ronis mööda kaljunukke alla ja vaatas korra üles. Ta nägi talle juba peaaegu koduks muutunud koopa pruuni lage. "Ma lähen nüüd, varsti kohtume jälle," sosistas Hawnyed koopale ja asuski minekule. Kui ta oli natuke aega mööda muru kõndinud, oli poisi ees mets, millest kostis lõbusat lindude siristamist ja kiirgas päikest , aga sealt oli ka kuulda huntide ulgeid ja urinat ning mingeid raskeid samme. Hawnyedi see ei hirmutanud ja ta astus pikemalt mõtlemata metsa sisse. See tundus esmapilgul ilus mets. Hawnyed nägi kirevaid liblikaid ja läikiva sinise sulestikuga linde lendamas. Puude all säravrohelise muru sees hüppasid mõned jänesed ja sõid jänesekapsast, mida nad maast korjasid. Poiss nägi veel rebasekutsikaid, kes varjus omavahel mängisid. Ta vaatas koguaeg tee kõrvale, mitte enda ette. Ta jäi ühe koha peal seisma, et vaadata, kuidas oja päikese käes sädeleb ja voolab. Ta otsustas sealt juua ja natuke metsmarju süüa. Kui Hawnyed oli end natuke kosutanud, kuulis ta selja taga jälle mingit lõrinat. "Ilmselt on jälle see draakoniema, " mõtles poiss ja keeras ennast kannapealt ringi. Kuid lõriseja polnud draakon. See oli suur hunt! Hawnyed taganes vastu puud ning hunt tuli järjest lähemale. Siis tõmbas poiss end väikseks kokku ja sel hetkel tegi hunt hüppe poisi poole. Hawnyed vajus puu alla kössi, arvates, et kohe süüakse ta ära, kuid selle asemel kuulis ta mingit raksatust ja mürtsu vastu maad. Poiss avas silmad ja nägi hiiglast. Tema oli virutanud nuiaga hundi poole, aga oli tabanud puud ja puu oli maha langenud. Hunt jooksis niutsudes teisele poole teed metsa. Hiiglane tammus tagasi metsa, sinna, kust ta tulnud oligi. "Aitäh!" ütles Hawnyed hiiglasele. Too vaatas korraks poisi poole, kuid hakkas kohe uuesti metsa minema ega pööranud enam pilku korrakski tahapoole. Hawned tõusis maast püsti ja kõndis tagasi teele ja seda mööda edasi lossi poole. Kui ta oli natuke aega edasi läinud, krahmas keegi temast kinni ja tõusis koos poisiga üles. Olend lendas lossi poole, kuhu poiss teel oli olnud. Hawnyed vaatas üles ja nägi et teda kannab üks teine draakon. Viimane vaatas alla poisi poole ja tõstis siis pea uuesti üles, et vaadata, kuhu lendab. " Kes sa oled ja kust siia sattusid?" hakkas draakon korraga rääkima ja heitis poisi sel ajal oma selga. "Sa oskad rääkida?!" imestas Hawnyed. Draakon turtsatas naerda. "Muidugi oskan. Hoia mu seljaogadest kinni, et sa alla ei kukuks. Kõik siin oskavad. Kes sa siis ikkagi oled ja kust siia tulid?" "Ma olen Hawnyed. Ma ei tea isegi, kuidas siia sain. Kukkusin ühest looduskaitseala koopast siia alla." "Sooduslaitsetala? Mis see veel on?" küsis draakon. Hawnyed ütles: "Üks inimeste maal asuv ala." Nad lendasid mõnda aega vaikides kuni draakon ütles: "Näe nõialoss ongi siin. Ma panen su siin maha, ise pean aga oma koopasse lendama. Kohtumiseni!" "Nägemist ja aitäh!" hüüdis Hawnyed draakonile järele ja too noogutas poisile. Kui ta ust otsides ümber maja kõndis nägi ta nurga taga seda sama emadraakonit, kelle koopasse ta kukkunud oli. Ta rääkis kellelegi millestki. Ta oskas samamoodi rääkida nagu Hawnyedi sõidutajagi. Poiss tuletas meelde sõidutaja sõnu, et see oli nõialoss. Hawnyed sai aru, et draakon vestles nõiaga. Poiss piilus ja kuulas nurga tagant, mida nad rääkisid. "Jah, poiss on seal," ütles draakon. "Võtame ta kinni!" "Kannata nüüd, Windzelle! Küll me midagi välja mõtleme," sõnas nõid. Draakoniema, kelle nimi oli Windzelle, kaotas kannatuse. "No kuidas sa saad nii rahulik olla? Ta on sissetungija, kelle ülesanne on meie maailm hävitada! Ta tuli siia, et meid hävitada. Ma kuulsin Riveri käest, et ta olla näinud, kuidas poiss hunti haavas. Nüüd on see vaene kuskil metsa all ja kindlasti otsib see marakratt ta üles, et ta lõplikult surmata. Ma tean inimesi, nad saadavad siia meelega väiksemad, et neid poleks nii kerge kaugelt märgata. Teeme ometi midagi! Kutsume kogu maa draakonid ja muud olendid kokku ja võtame ta kinni enne, kui ta jõuab meid hävitada." Nõid pahvatas: "Olgu-olgu! Mul on plaan. Võtame ta kinni ja pistame ta mu lossi vangikongidesse, igavesti jääb ta sinna!" "Super!" rõõmustas draakon. "Ma pean nüüd minema oma koopasse." Hawnyed kuulis kõike pealt ja ta ehmatas mõttes: "Appi! See olen ju mina, kellest nad rääkisid!" Suures paanikas tahtis ta minema joosta, aga ta ei vaadanud jalge ette ja astus oksa peale nii, et nõid ja draakon seda kuulsid. "Tasa!" sosistas draakon. "See võib olla tema!" Lohe hiilis lossi nurga poole. Hawnyed mõistis, et ta peaks ära jooksma, aga ta oli selleks liiga hirmul, et ei liikunud millimeetritki. Draakon kuulatas nurga juures. Ta kuulis poisi hingeldamist ja mõistis, et ta oli nende juttu kuulnud ja sosistas siis nõiale: " Siin on tõesti tema. Ma võtan ta kinni!" Draakon tõusis lendu ja lähenes poisile ülaltpoolt. Ta istus katusel ja ühel hetkel sööstis alla ning haaras poisi pluusist oma hammaste vahele. Seejärel lendas ta nõia akna juurde ja viskas poisi sealt sisse. "Nii, pange ta nüüd vangikongi!" hüüdis Windzelle rõõmsalt. Nõid hõõrus käsi. "Jaah, ma panen ta vangi!" Draakon lendas rahulolevalt oma koopasse. Nõid haaras poisil natist kinni ja vedas ta vangikongi. Talle toodi iga päev süüa ainult mõru supileeme. Hawnyed oli seal 3 päeva ja 2 ööd. Nõid oli loomulikult kongi luku kinni võlunud. Välja poiss loomulikult ei saanud. Ta ei olnud milleski süüdi, aga nõid seda ei uskunud ja võlus Hawnyedil vahel suu lukku kah veel. Ühel päeval, kui ta jälle oma kongi nurgas konutas, sähvatas järsku tema kongi keskel lilla säde ja põrandasse tekkis auk. Kondine poiss roomas auku sisse vaatama. Sealt ilmus välja kassi pea. See ütles: "Tule minuga kaasa! Ma aitan su välja!" Hawnyed puges auku ja tema viimase jala järel sulges lilla säde augu nagu seda poleks seal iialgi olnud. "Kuhu me läheme?" küsis poiss kassilt. "Tagasi sinu maailma. Sa said loomulikult tunda, mida tähendab sukeldumine tavamaailmast maagiasse," vastas kass. Poiss oli ebakindel: "Vist küll, jah." Sel ajal kui nad rääkisid, roomasid kass ja Hawnyed tavamaailma poole tagasi ja üsna pea tulid nad sellest samast mullasest pinnasest välja. Hawnyed nägi nüüd selgelt kaljunukke, millel ta hüpanud oli. "Aga miks sa mind päästsid?" küsis Hawnyed. "Rumaluke!" ütles kass. "Ma olin kunagi sinu kass, aga sa viskasid mu välja, aga ma ei olnud vihane su peale." "Kuule, ma võtan su oma koju tagasi!" ütles poiss kindlalt. Samal ajal maagiamaailmas avastas nõid, et Hawnyed on kadunud. Ta lasi kuuldavale sellise karje, et koobas vajus kokku ja kogu maagiamaailm ja pahad jäid kivilaviini alla. Hea südamega olendid ilmusid hoopis inimeste maailma, mitte ei hukkunud laviinis. See oli äraütlemata tore. Hawnyed tundis aga, et aeg oleks koju minna. Poiss võttis kassi sülle ja nad läksid sama teed pidi tagasi, kust Hawnyed tulnud oli. Kui poiss koju jõudis, küsisid ta vanemad kohe: "Kus sa olid?" "Minuga on kõik korras. Ma otsisin ainult oma kassi," vastas Hawnyed ja tegi kassile silma. Lõpuks ometi oli maailmast kadunud kuri maagia, järele jäi ainult hea maagia. Kui kunagi keegi näeb kuskil mõnd draakonit veel maailmas, siis oli tema samuti hea ja temagi pääses kivilaviinist. Ühesõnaga halb maagia, kõige tugevam jõud halbuselt, oli läinud ja maailmas ei kukkunud enam keegi koopaauku ja kedagi ei toideud enam vangikongis mõru supileemega.

Autori kommentaar »