Teema: Järjejutud / Muu

Gifted ~ 1 ~ (0)

"Aga see on tõsi! Ma ei valeta! Ma pole hull!" karjusin läbi pilku uduseks muutvate pisarate oma vanemate suunas. Mu hääl kajas pimedas kivises ruumis. Ema nuuksus vaikselt, ning isa hoidis käsi ümber tema. "Rhea, palun rahune maha." sõnas tema mahe ja rahustav hääl, ning ta kükitas minu ette.
"Sa polegi hull. Sa oled teistsugune. internaadis pole sugugi halb, ma luban." sõnas ta, ning põimis oma sõrmed ümber mu käelaba. Nuuksudes, tõmbasin oma käe kiirelt ta haardest ja varjasin näo kättesse. "Ma ei taha!" kiunusin, vajusin küürakile, endiselt nuuksudes. "Ma ei taha olla teistsugune!".



"Nimi on Rhea. Rhea Hutchson. Olen viieteist aastane, ning mu ema suri mind sünnitades. Minu eest hoolit'sevad mu kasuema ja isa, kes arvavad, et olen hull.".
"Rhea." sõnas valges kitlis noormees etteheitvalt. "Me rääkisime sellest. Sind ei saa hulluks nimetada." jätkas ta, ning kirjutas midagi laual lebavale paberile. "Väga lohutav." pomisesin tõredalt, arsti suunas põrnitsedes. "Kuidas ei saa? Kas siis mitte igaüks ei näe-" puristasin kärmelt, kuni katkestasin end. Ei suutnud seda välja öelda, ning kahetsesin otsekohe, et olin suu üldse lahti teinud. Arst pööras pilgu paberilt minule.
"Ei näe mida? Mida, Rhea?" pomises ta keskendunult, pastakaotsa õhus hoides.
".. ei midagi." turtsusin pahaselt, ja vahtisin kannatlikult oma jalgu. "Kas ma võin nüüd minna?". Arst ohkas vastuseks, ning asetas pastaka lauale. "Rhea," alustas ta. "Sa pead teadma, et sul pole midagi viga. Samuti ka internaatkoolil.".
"Saadategi siis mu sinna hulludekooli, jah?! Nojah! Põrgusse, kõik!" kisasin toolilt püsti hüpates, nii et plastikust tool mu seljataga pikali lendas. Tormasin nuttes uksest välja ja lõin selle pauguga enda järelt kinni. Ning seesama paugatus oli ka viimane asi, mida kuulsin.



Vaikus. Pilkases pimeduses oli kuulda vaid kella tiksumist. Minu käed olid põimunud ümber enese põlvede, ning istusin küürakil voodil. Minu nuuksed olid summutatud vastu mu põlvi.
"Rhea..." sosistas kellegi kärisev hääl kaugelt pimedusest. "Ma ei taha." pomisesin, enda külge tugevamalt vastu külma seina surudes. "Palun, mine ära.".
" Rhea.. Vaata mind..". Sosistas hääl edasi, mis kuulus ilmselgelt nooremas eas noormehele. Keegi asetas oma jääkülma käe mu õlale. "Sa pole päris." sosistasin nuuksatades. Külmad käed eemaldusid otsekoheselt, ning ümbrus jäi vaikseks. Tõstsin pilgu.
"See ei tähenda, kui nemad mind ei näe, et ma päris pole." turtsatas toosama poisihääl.
Umbes minuvanune noormees istus, rätsepistekil, minu kõrval voodil. Tumedaid lühikesed juukseid polnud ilmselt sajandeid kammitud, kuid lohvakad riided nägid välja üsna kahekümne esimese sajandi mood. Noormehe sügavrohelised silmad puurisid mind. See välimus oli mulle juba tuttav. Kuid tema juures häiris mind üks ebameeldiv fakt - ta oli läbipaistev. Mitte täielikult, kuid selgesti oli näha tema taga olevat heledat kiviseina.
"Sa polegi. Ma pole nagu nemad, ma ei tohiks sind näha." porisesin tusaselt poisi silmadesse vaadates.
" Sa peaksid oma annet austama. Ega see sulle ilma asjata antud." nähvas poiss, justkui haavunult. Pööritasin silmi. Tüüpiline Spirit. "Kui sa räägiksid mulle vähemalt natukene, minu 'andest', siis ehk ma austaksin seda veidi rohkem?" pöörasin pilgu temale, silmis lootusrikkas helk. Spirit ei rääkinud mulle kunagi mitte midagi, ehkki teadis ta minust kõike. Absoluutselt kõike. Ning tihti oli mul kahtlus, kas tean ise ka endast nii palju, kui tema minust.
Noormees turtsatas naerda, ning ajas end jalule. Ta lükkas käed püksitaskutesse, ning jalutas selg ees pimedusse, huultel pehme muie, pilk minule pööratud. " Hea vestlus." sõnas Spirit, ning kadus pimedusse.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!