Teema: Järjejutud / Muu

Lihtsalt üks kurb lugu (1)

09.08 reede-

Kolmsada aastat tagasi olin kõige tavalisem tüdruk maailmas. Mandy McFlier. 17 aastat vana. Blondid juuksed, lühikest kasvu, rohelised silmad oma ema täpne koopia. Elasin LA-s nagu mu emagi. Isa suri tulekahjus kui olin viiene. Ma elasin tavalises mustas valgete akendega paarismajas nagu kõigil seal rajoonis, tavaline tuba kõik oli nii tavaline. Sel ajal ma vihkasin oma tavalist elu, nüüd soovin, et kõik oleks nii nagu enne. Nimelt 5 kuud ja 299a tagasi olin öösel üksi metsas jalutamas kui äkki tuli kuskilt üks mees. Nägu ma ei näinud. Hammustas mind kaelast ja jooksis ära. Kolme päeva pärast muutunud kriitvalgeks ja mul oli janu. Mitte tavaline janu vee järele nagu ma teada sain. Kui proovisin janu veega leevendada, pidin selle kohe välja sülitama, kuna see maitses nagu muld. Läksin metsa tagasi ja nägin hirvekest ja tedsin kohe mida vajan. Olin lugenud palju raamatuid vampiiridest. Olin ka soovinud olla vampiir kuid ei arvanud eales, et see ka päriselt juhtuda võib. Looma veri ei maitsenud küll hästi aga ajas asja ära. Teadsin tänu raamatutele, et pean ootama viis kuud enne kui saan jälle inimeste sekka minna. Sel samal hetkel tekkis mul hirm ja uudishimu korraga. Tahtsin teada kas ma saan joosta sama kiiresti kui vampiirid raamatus. Hirm aga sellepärast, et olin muutunud tänamatuks koletiseks. Proovisin joosta. See oli tõsi?! Olin rõõmus ja kurb üheaegselt. Mu probleemid kuhugi jõudmisega olid lahenenud ja raha tuli ka söögi arvelt juurde. Praegu olen teel oma hauda vaatama. Mõtlesin,et vahelduseks võiks seda inimeste moodi aeglaselt teha kuid muutusin kärsituks oma rahustamiseks istungi siin kivil ja kirjutan. Tühja kah. Jooksen. Muidugi mitte teepeal. Mida inimesed küll arvaksid kui ma keskpäeval mööda teed kiirust ületavadest autodest mööda jookseksin? Ei usu, et midagi head. Oma enda hauda olin imelik vaadata. Ma istun seal pingil võibolla tunde kuid võibolla päevi ja mõtlesin. Enda elule tagasi.Oma koolile, sõpradele, emale, isale ja kõigile keda veel tundsin. Kurb oli mõelda, et nad pidid jätma hüvasti minuga igaveseks. Teadsin ise väga hästi mis tunne see on ja mul oli kahju teada seda mida nad tundsid. Kõik oli kokkuvõttes ju veel minu süü ka. Mina olin ju see kes läks öösel metsa jalutama. Mittekeegi polnud selles peale minu süüdi isegi mitte see vampiir-mees kes mind hammustas. Instinktid. Täiesti arusaadav. Kahjuks ei ole ühtegi viisi kuidas muutuda vampiirist tagasi inimeseks.
Keegi tuleb. Olen olnud kolmsada aastat ilma,et oleksin rääkinud kellegiga peale iseenda.
On aeg keegi endasuguseks muuta. Ma pole kes-teab-mis rikas aga mul on uhke auto ja maja. Seega oleksgi vaja kedagi kes seal oleks kui jahil käin.Käin ka ju tööl olen kirjanik.Lisaks ka ajakulutamiseks postiljon. Sellele ei kulu küll palju aega aga natuke ikka.





10.08-


Tere jälle mu päevinäinud päevik! Olen oma majas ja ootan,et tuleks mõni hea mõte millest raamat kirjutada. Kui mul ühtki mõtet ei tule pean uue töö otsima ma olen viimase kolme aastaga ainult 1 raamatu kirjutanud. Inimesed siin linnas arvavad,et olen 23 mitte 317 ega 17 nagu olin tol ööl. Keegi koputas! Ei tea kes??? Ma lähen vaatan. Oli eksinud rändaja. Juhatasin ta matkarajale. Ma lähen haiglasse. Äkki leian sealt mõne sureva inimese kes tundub tore olevat, siis on mul kaaslane. Leidsin uhe toreda minuvanuse poisi (noh 17). Õhtul enne sulgemist hiilin sisse ja väljun tagauksekaudu koos temaga. Siis veel 3 päeva ja saangi endake kaaslase! Käisingi seal ära! Ma olen nii õnnelik päästsin ta elu sest ta oleks umbes 3 sekundipärast surnud keegi ei kahtlusta midagi. Kõik arvavad, et ta suri ära. Praegu on ta kõrvaltoas ja väänleb valudes. Veel 2 päeva ja ta valud on igaveseks kagunud. Lõpuks on mul kaaslane kelle eest ma ei pea varjama kes ma olen. Loodan, et ta nõustub sööma ainult loomaliha. Mitte inimeste oma. Kell on 5 hommikul. Ma olen tüdinenud sellest oigamisest. Kui vastu pean olen enda üle uhke ja mul on loodetavasti igaveseks kaaslane. Mida mul on kaotada? Keda mul on kaotada? Ei kedagi. Ei midagi. Ma pean vaatama ega ta midagi ära pole lõhkunud. Ok näeme varsti jälle päevik.



27.08-


Jess! Lõpuks oli mul kaaslane! Mandy ja Oscar, kõlab päris hästi! Ta on tore ja ilus. Igatahes paistis hea igavene kaaslane. Tal oli õudne janu kui ta ärkas. Käisime koos jahil.
Viimasel ajal on ta agressivne ja eelistab inimesi loomadele. Täna ta lahkus minu juurest. Tema hüvastijätusõnad olid:,,Ma maksan sulle veel kätte!’’. Ma olin nii kurb kui ta lahkus ja nüüd olen hirmul, sest ta on minust tugevam. On öö ja ma ei tea kes praegu mu elutoa aknast siis ronib. Ma loodan,et see pole Oscar! Muidu on mul lõpp. Ma ainult ütlesin talle,et ta elab igavesti ja ta ei tohi 3 kuud inimeste juurde minna. Siis oli ta juba läinud. Ta vaid karjus enne,et ta õde on suremas ja siis läks. Ma ei tea kuhu ja kui ta õde peaks verine olema siis ta enam oma õde ei näe.
Pärast võib ta päris kurb olla kui ta taipab mis ta teinud on. Ma parem lähen vaatan kes mu aknast sisse ronib, sest ma kardan juba täiega.
Appi!!! See oligi Oscar!!! Ta oleks mind peaaegu kaasa võtnud ja tulle visanud kuid ma pääsesin. Nüüd olen ma siin lukustatud toas ja kirjutan kähku ta on ukse taga. Ta ei lõhu vähemalt mu maja vaid proovib hega. Ma ei andestaks talle ka siis, kui ta koos lillede ja laheda õhtuga. Ei iialgi!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!