Teema: Järjejutud / Muu

Sünged Jumalused #1 (1)

**

'' Grace! Sa lihtsalt pead seda uut poissi nägema. '' keksles Sarah koolikoridoris minu juurde. Vahel meenutab ta mulle mu kunagist kokkerspanjelit - ta värises erutusest vaat et iga asja peale.
'' Maailma kõige ägedaim kutt?'' Ma peaaegu pillasin oma seljakoti maha. Vastik koodlukk.
''Mitte mingil juhul. See kutt on täiesti jäle. Ta on viimasest kahest koolist välja visatud ja Brett Johnson ütleb, et ta on tingimisi vabastatud.'' Sarah ajas suu naerule. ''Pealegi kõik teavad, et Andy on kõige ägedaim kutt.'' Ta tonksas minu külge. Ma pillasin kotti maha. Pastellikarp kukkus mu jalge ette. '' Mina ei tea sellest midagi '' porisesin ning kükitasin oma tükkideks lennanud pastellkriiteüles korjama. '' Andy on mu vend tuleb meelde? '' Sarah pööritas silmi '' Ta ikka küsis minu kohta lõuna ajal eks ju? '' '' Jaa-ah,'' - noppisin kiiditükke - ''ta küsis: Kuidas Sarah-il läheb?'' Ja ma vastasin: Hästi, '' ja siis andis ta mulle pool oma kalkunivõileivast'' Vannun, et kui see tüdruk teaks kröömigi ebalojaalsusest, oleksin mures, et ta on mu sõber ainult selleks et mu vennale ligi pääseda - nii nagu pooled tüdrukud koolis.
'' Tule juba, '' Ütles ta pilki üle õla heites.
''Sa võiksid ju aidata. '' Lehvitasin murdunud pastellkriiti tema poole. '' Ma alles ostsin need, kui kohvikust tulin. ''
Sarah kummardas ja korjas üles sinise kriiditüki. '' Miks sul neid üldse vaja on? Ma mõtlesin et sa töötad söega.''
'' Mul ei tule sellest midagi välja nii, nagu peaks.'' Võtsin ta käest kriidi näpude vahelt ära ja pistsin tagasi karpi. '' Ma alustan otsast peale. ''
''Aga see tuleb homme ära anda. ''
''Ma ei saa seda esitada, kui see pole õigesti välja tulnud.''
''Minu meelest pole see üldse nii hull '' Ütles Sarah. ''Pealegi, uuele poisile paistad sa meeldivat.''
''Mida?''
Sarah kargas püsti. Ta haaras mu käsivarrest. ''Tule juba. Sa pead teda nägema. '' Ta kiirustas kunstiklassi poole, tõmmates mind endaga kaasa.
Hoidsin kramplikult pastellikarbist. '' Sa oled nii kummaline.''
Sarah naeratas ja lisas kiirust.
''Sealt ta tuleb, '' hüüdis Lynn Bishop, kui me nurga tagant kunstiklassi poole pöörasime. Mõned õpilased olid ukse ette kobarasse kogunenud. Meie lähenedes tõmbusid nad kahte lehte laiali. Jenny Wilson vaatas korraks minu poole ja sosistas midagi Lynnile.
'' Milles siis asi on?'' pärisin.
Sarah osutas: ''Selles.''
Ma peatusin ja jäin teda põrnitsema. See kutt eiras täielikult Holy Trinity riietuskoodi, kandes Wolfsbangei T-särki ja räpaseid musta värvi teksaseid, mis olid põlvede kohalt veel lõhki käristatud.Poisi mustaks värvitud sägris juuksed varjasid ta nägu. Ning oma kahvatuvalgete käte vahel hoidis ta suurt paberilehte. See oli minu söe joonis ja ta istus minu koha peal!
Jätsin kiibitsejad seljataha ja sammusin laua juurde. '' Vabandust, aga sa oled minu koha peal.''
''Nii et sina oled siis Grace,'' kostis ta pilku tõstmata. Miski tema käredas hääles pani mu karvad käsivartel püsti tõstma.
Astusin sammu tagasi. ''Kuidas sa mu nime tead?''
Poiss osutas maalribadest nimesildile mu kunstitarvete ämbril, mille ma lõuna ajaks sinna lauale olin jätnud. ''Grace Divine.'' Ta mühatas. '' Su vanematel peaks jumalakompleks olema. Vean kihla et su isa on vaimulik.''
''Kirikuõpetaja. Mitte et see sinu asi oleks.''
Poiss hoidis mu joonistust enda ees. '' Grace Divine. Nad peavad sult suuri tegusi ootama.''
''Ootavadki. Hakka nüüd astuma.''
''See joonistus on kõike muud kui suurepärane,'' jätkas poiss. '' Need oksad on puha valesti, ja see oks peaks pöörduma üles poole, mitte alla.'' Ta võttis ühe mu sõepliiatsi ja hakkas paberile jooni tõmbama.
Tema jultumus jahmatas mind, kuid ma ei suutnud uskuda, kui mänglevalt ta jämedamaid ja peenemaid musti jooni kauniteks söeoksteks põimis. Seesama puu, mille kallal ma terve nädala vaevelnud olin, hakkas paberil elama. Ta hõõrus sõrmeküljega sütt puutüve kohal laiali - Barlow klassis oli see rangelt keelatud, aga rohmakas hajutamine andis puutüvele täpselt õige väljanägemise. Jälgisin, kuidas ta okste alumise okste alumisi külgi varjutas, ent siis hakkas ta parandama alumise oksa pöördekohta. Kuidas ta sai teada, missugune see väla peab nägema?
''Lõpeta '' ütlesin. ''See on minu. Anna tagasi.'' Ma haarasin paberist, kuid ta tõmbas selle mul käest. ''Anna siia!''
''Suudle mind.'' sõnas ta.
Kuulsin Sarah't kiljatamas.
''Mida?'' küsisin.
Poiss naaldus üle joonistuse. Tema nägu oli endiselt sagris juuste taga peitunud, kuid tema kaelusest libises välja mustast kkivist ripats. ''Suudle mind ja ma annan sulle selle tagasi.''
Haarasin tal käest, sellestsamast, milles oli söepliiats. ''Kes, pagan, sa enda arvates oled?''
''Nii et sa ei tunne mind ära?'' Ta vaatas mulle otsa ja lükkas juuksed silmilt.
Tema põsed olid kahvatud ja aukus, kuid tema silmad panid mind õhku ahmima. Needsamad tumedad silmad, mida ma kunagi mudakookideks olin kutsunud...
''Ronnie?'' Lasin ta käest lahti. Söepliiats kukkus kolksuga lauale. Miljon küsimust trummeldas mu peas. ''Kas Jude teab, et sa siin oled?''
Ronnie surus sõrmed ümber musta ripatsi, mida ta kaelas kandis. Ta huuled paotusid, otsekui hakkaks ta midagi ütlema.
Mr Barlow astus meie poole, käed rinnal ristatud.
''Ma palusin sul enne klassiga ühinemist õppenõustaja juurest läbi käia.'' ütles ta Ronnie'le. '' Kui te mind ei austa, noormees, siis ehk ei ole see sinu jaoks õige koht. ''
''Ma olingi just minemas. '' Ronnie lükkas tooli tahapoole ja küürutas minust mööda, värvitud juuksed silmi varjamas.
''Nägudeni, Gracie.''
Vaatasin söejoonistust, mille ta endast maha jättis. Mustad jooned põimusid kokku tuttavaks üksildasest puuks. Tormasin Mr Barlow'st ja uksest seisvat õpilaste salgast mööda. '' Ronnie!'' hüüdsin. Ent koridor oli tühi.
Ronnie'l tuli kadumine hästi välja. Seda oskas ta kõige paremini.

***

Teavita ebasobivast sissekandest!