Elu ilma eesmärgita, 1.# (21)

Caroline on neiu, kes on veendunud, et ta on teist korda siia maailma sündinud ja ainult ühel eesmärgil: aidata inimesi. Ta mäletab, kuidas ta suri eelmises elus ja ta saab rääkida oma mõttemaailmas ja unenägudes Jumalaga (mõnikord on ta neiu jaoks lihtsalt Isand), kes annab talle ülesandeid ja räägib, mis on noore tüdruku eesmärgiks. Neiu näeb unes abituid inimesi ja oma unenägude abil saab ta aidata neid, kes tema abi vajavad. Ja seda kõike teeb ta väga kummaliselt, sest tal on mingi eriline võime.
Selles loos on on fantaasiat, põnevust ja kõike muud. Ja lool pole fantaasia ega ebareaalsuse piiri ega lõppu..

*
Ps! Unenäod on italic'uga, mõtted ja jutustav tekst harilik ehk siis tavaline.
Enjoy!
*

---
1.#

*
Unenäos.

Ma ei tohtinud alla anda, vaid pidin järgnema abitule häälele. Kõndisin ja kõndisin kuni mu peas ütles keegi: ,,Stopp!" ja ma seisatasin. Nägin pingi peal üht noormeest. Ühmasin ja mõtlesin, mida teha. Vaatasin teda ja tema välimust. Muideks, tema mind esialgu ei näinud. Olin ta jaoks nagu üks nähtamatu vaim. Pärast pikka ja põhjalikku vaatlemist istusin ma pingile ja tegin väikese nipsu. Seejärel nägi ta mind. Ta põhimõtteliselt ehmatas esialgu. Naeratasin ja ütlesin siis: ,,Ära karda. Ma tulin sulle appi. Mis mureks?" Noormees, keda võis ka väga vabalt mõneks poisiks kutsuda vastas siis: ,,Mulle appi? See on nii kena sinust aga ma usun, et sa ei saa mu murest jagu. Isegi mina ei saa."
,,Kuule, kui ma juba olen aidanud sadu inimesi, siis miks ma ei saa aidata sind? Lihtsalt räägi oma murest, " ühmasin ma sõbralikult. Too vaatas mind arglikult ja ohkas siis sügavalt. Ma ei teadnud, kas see oli nüüd kurb ohe või siis vastupidi - rõõmus.
,,Ma olen igatsenud enda ellu üht sõpra. Sõpra, kes oleks usaldusväärne ja eelkõige truu. Mu elu on olnud täis teesklevaid sõpru. Ma olen masenduses. Ja ma olen kindel, et ma ei leia endale sõpru. Mitte kunagi." Mul hakkas poisist kole kahju. Päris hirmus mõelda, et ta on elus kohanud vaid neid, kes teesklevad tema sõbraksolemist.
,,Ma mõistan sind. Mul on sama probleem. Ma ei suuda kedagi usaldada ja ma olen kindel, et ma ei saa ka kedagi usaldada. Mis su nimi on?" panin ma oma käe ta õlale ja patsutasin teda, lootes, et see teeb ta enesetunde paremaks. Aga ma ei võinud selles kindel olla, teadsin ma.
,,Angelo, " ütles ta kurvalt, ,,ja mis on sinu nimi?" Ma naeratasin. Seejärel tegin ma järjekordse nipsu ja tulemus oli selline, et ma olin nähtamatu. Ja ka poiss oli kadunud. Mind ümbritses pimedus.
*
Ärkasin järsku üles ja vaatasin kella. Kell oli juba kümme läbi. Kirusin omaette, sest teadsin, et alati tuleb postimees mulle kella üheksaks ukse taha ja toob mulle kirju. Panin end kähku riidesse ja kimasin koridorri. Panin oma merevaigu tooni sussid jalga ja avasin ukse. Vaatasin uksematile ja seal ootaski mu ajaleht ja kirjapahmakad (jah, mul oli mitmeid kirju, arveid ja palju muud). Võtsin selle punastades ja seejärel seadsin sammud kööki, kus ma panin ruttu kohvi keetma ja raadio tööle. Kuulasin raadiot ja lugesin seni kaua ajalehte, sest kohvi kees. Järsku jäi mu pilk ühele uudisele, kus oli kirjas: Austatud, lugejad! Tulge kas või kohe Lawrence'i muuseumi, sest seal on võrratu galerii, kus on praegusel momendil Angelo Myutren'i parimad ja vapustavad teosed. Ja tema isiklikult esitleb oma kunstiteoseid. Ja usu või mitte - ainult sel nädalal on piletitel kuum allahindlus. Osta endale pilet ja saa endale meeldejääv kogemus muuseumis. Tee kiiresti, sest piletid lähevad nagu soojad saiad.
Ma ähkisin ja puhkisin. Kas see on see Angelo, keda ma nägin unes? Võimalik. Kõik on võimalik, mõtlesin ma.
,,Pean ilmtingimata ostma pileti ära, " kõnelesin ma omaette. Täitsa iseendaga. Jah, veider aga vahet pole. Panin ajalehe ära ja hakkasin sööma oma hommikusööki. Söömine ei kestnud kaua. Kui söödud sain, valisin endale üsna pidulikud riided, sest muuseumi minek on ju üsna uhke värk, kas pole? Ja kui ma olin valmis minema, keerasin ma ukse lukku ja kõndisin kiire tempoga auto juurde. Istusin autosse ja hakkasin sõitma. Minu suureks õnneks oli Lawrence'i tänav (ja üleüldse muuseum) kõigest kolme-nelja miili kaugusel. Kui ma olin kohal, läksin ma ruttu piletimüüja juurde. Ja kui aus olla, siis järjekord oli suht pikk.
,,Tere. Sooviks siis ühte piletit. Mis on hind?" jõudis ka minu kord kätte osta endale pilet. Tüse ja kirsipunaste prillidega naine ütles: ,,Tere. Pilet maksab viis eurot ja kakskümmend viis eurosenti." Noogutasin ja otsisin oma rahakotist täpse summa välja. Müüja tänas mind, andis mulle pileti ja väitis, et võib juba minna vaatama galeriid aga esitleja ise ehk siis kunstiteoste isiklik autor tuleb alles poole tunni aja pärast esitlema oma teoseid. Tänasin teda ka meeldiva suhtumise eest ja asusin siis pilte vaatama. Ja kui aus olla, siis need nägid väga masendavad ja kurvad välja. Leidus vaid üksikuid pilte, mis olid erksate ja rõõmsate värvidega. Mitte et ma solvaks. Kummalisel kombel tahtsin ma puudutada üht kunstiteost, mis polnud otseloomulikult lubatud. Aga järsku ütles üks mehine ja tuttav hääl: ,,Vabandust, aga te ei tohi neid teoseid katsuda!" Vaatasin talle ehmunult otsa.

__________________
Jätkan? Endal on head mõtted. Vabandust, et nii pikk tuli.
KÜSIMUSI? KÜSIGE JA VASTAN TEILE VÕIMALIKULT KIIRESTI. :)
Pealegi, tegin jutu põhimõtteliselt üks öösel, seega vead võivad olla. Parandan need kindlasti ära. Ärge palun siis mind hukka mõistke, kui mul hooletusvead on, jne.