Little secret #2 (7)

eelnevalt :
" Nagu sa tead, mu vanemad surid loomarünnaku tõttu. See on kõik juba kindlaks tehtud. Aga ma ei usu, et see oli loom kes neid ründas. Sest need hambajäljed ja kõikkõik muu kokku. See lihtsalt ei saanud olla loom. Peale selle olid nende kehad verest tühjaks joodud. Mis loom siin Californias teeks nii ? Ma lihtasalt ei suuda välistada varianti, et need võisid olla.... vampiirid . " Justin vaatas mind imestunult : " Sa.... see tähendab... sa tõesti arvad seda ? See ei ole võimalik, ma ei usu seda. " Ma noogutasin : " Mina ka ei uskunud, kuni ma avastasin......"

______________________


" Mina ka ei uskunud, kuni ma avastasin meie linna arhiivist kahtlaseid lugusid vampiiride kohta kes tegid umbes 20 aastat tagasi siin linnas palju kahju. Nad tapsid inimesi... - jõid neid verest tühjaks. " ning ma kuivatasin varrukaga pisara . Justin vaatas mind ja tõmbas mu siis endale lähemale : " Need ei pidanud ju olema just vampiirid, kes su vanemad tapsid, Karolin. Lihtsalt ära mõtle nendele vampiiridele, neid ei ole enam olemas. okei ? " Ma noogutasin ja vajusin talle sülle. Ma ehmusin, kui Justini telfefon ta taskus värisema hakkas. Ta otsis selle välja ja naeratas siis. " Kes helistab ? " küsisin aga ta ei vastanud .

" Tsau Jenn. - Oot, misasja kohe ? - ee , miks siis ? - No ma tulen siis , aga see eeet , Kaku tuleb ka. - Jap , me siis hakkame tulema. - Tsau. "

Ma vaatasin talle küsivalt otsa, kui ta püsti tõusis . " Kes see Jenn on ? " küsisin ja tõusin ka. " Ta on mu sõber, ainult sõber. Niiet sul ei ole põhjust armukade olla. " ütles ta ja võttis mul ümbert kinni. " Ja kuhu me siis lähme ? " küsisin. Kui ta ei vastanud siis tõmbusin ma eemale ja küsisin uuesti : " KUHU me läheme ? " Ta vaatas mind : " Jumal küll , pärast näed ju. " ja ta läks toast välja. Ma panin selga musta-halli triibulise pika pluusi, sinna peale pihavöö ja jalga kitsad teksad. Ma isegi ei viitsinud rohkem vaeva näha, mul oli suht suva mida see Jenn minust arvab või mida mitte . Võtsin oma telefoni ja libistasin ennast mööda käsipuud alla. Justin ootas vist juba väljas, sest all ei olnud kedagi peale minu. Ma panin ketsid jalga ja astusin välja.
Õues tibutas vihma ja taevas oli punakas. Tuul puhus päris tugevasti, seega pidin ma silmi kissitama, et Justinit leida. Lõpuksin nägin, et ta seisis mu kõrval . " loolz , sa otsisid mind ? " ja ta naeris kõva häälega. " Jap , lähme ? " Ta noogutas ja võttis mul käest. Jalutasime mööda tänavat , kui äkki märkasin ma kaugusest lähenevat Chris'i . Ma meeldisin talle kunagi väga palju, ning meeldin vist siia maani. Ma nägin kuidas Chris naeratas mu poole, aga kohe kui ta märkas, et ma hoian Justinil käest - naeratus kadus ja asendus vihaga. Ma pöörasin Justini enda poole ja suudlesin teda. Meelega, muideks. Chris läks veel rohkem närvi, aga see oli talle paras. Põhimõttleliselt, iga päev koolis ei lase ta mul elada. Ta käib närvidele oma armujuttudega ja kõige-kõige muuga. Justin sosistas : " ee... miks ? " ja naeris. Ma näitasin peaga ettepoole ja Justin märkas Chrisi, ning seda kui vihane ta oli. Ma tõmbasin Justinit kiiremini edasi Chrisit mööda ja siis mind enam ei huvitanud, kas Chris vaatas tagasi või mida ta tegi - ükskõik !
Kohale jõudes nägin ma seda Jenni-tüdrukut. Ta oli kõige ilusam tüdruk keda ma näinud olen. KÕIK tema juures oli perfectne. " Tsau Jenn ! " hüüdis Justin ja kallistas teda. " Tsau " vastas ta ja vaatas mind sellise pilguga mida ma eales ei unusta. Nagu...nagu ta ei olekski korraga enam inimene. Need silmad.... prrr , mul on luulud. Ta kõndis minu juurde ja andis käe : " Minu nimi on Jenn, mis on tegelikult lühend Jenniferist. Ja sina ? " Kohe kui ma ta kätt puudutasin, tundsin ma midagi imelikku. See tunne käis läbi terve mu keha - varvastest kuni peani . Ja siis äkki muutus Jenni pilk veel imelikumaks : " Sa oled Karolin , jah ? " Ma ehmusin tõsiselt , kui ta seda ütles - kuigi võibolla rääkis Justin talle minust midagi. Ikkagi oli see kuidagi imelik. Järsku piiksatas mu telefon korraks... - sõnum . Ma võtsin oma telefoni välja . " Kellelt see on ? " küsis Jenn teeseldud häälega. Ma avasin sõnumi , seal seisis :


Vampiir ? Jep, kuidas sa küll ära arvasid ... ?
_______
Jenn.


Ma lugesin selle mitu korda läbi, et mõista mis ta ütles - lõpuks hakkas mulle kohale jõudma. Jenni pilk oli olnud nii eriline ja jah tõesti ma mõtlesin korraks vampiiridele. Aga.. aga see ei ole võimalik . See ei saa olla. Siis kuulsin ma uut piiksatust, sõnum ütles :

Ohja, sinu vanemad... - mina tapsin nad. Nii lihtne see ongi.
__________
Jenn.


Ma lugesin sõnumit jälle mitu korda, kuigi seekordne sõnum oli niigi selgelt öeldud. Mu silmad täitusid pisaratega ja mu keha värises vihast. Kuidas see üldse võimalik on ?! Ma tõstsin pilgu Jennile ja enne kui ma üldse mõtlesin mis ma teen - jooksin ma talle kallale. Ning enne kui ma reageerida suutsin , lennutas ta mind vastu eemal olevat seina. Sama kiirelt kui see juhtus oli ta minu kohal tagasi ja sosistas : " ....



saigi läbi , teatan ainult foorumi teeemas ! Link on kommentaarides . (:

Autori kommentaar »