Narkokaubitsejad 8. osa (6)

'' eii .. ma alustasin suitsust , siis läksin edasi ja edasi '' püüdis Frants rääkida , kuid siis ta kukkus ning hakkas tõmblema . Ehmatasin ja ei teadnud mida teha .
Valisin kähku lauatelefoni pealt 112 , ning helistasin . Vastu võttis monotoolse häälega naine . Rääkisin talle kogu loo ära , ta rahustas mind ja juhendas , mida ma tegema pean . Varsti oligi kiirabi kohal . Nad andsid midagi Frantsule , ning Frants rahunes . '' Kas te olete tema perekonna liige?'' küsis naine , rinnasildilt sai lugeda , et ta nimi oli Natalja . Vene keele aktsient oli juures , kuid ainult vähesel määral
'' ei ... ma olen ... ta parim sõber '' ütlesin läbi nutuhoogude. '' kas ... kas ma võin ... kaasa tulla ?'' küsisin siis vaikselt
'' tulge ja palun teavitage poisi vanemaid ka '' ütles arst . Nad lahkusid minu majast . Keerasin ise ukse kinni , ning läksin nendega kaasa . Aparaadid kõik piuksusid Frantsu küljes . Järsku hakkas miski pinisema . '' ta vererõhk langeb '' ütles see Natalja , ning näppis masinaid . '' kähku ! '' kamandas ta , ning süstis talle mingit asja . Olime jõudnud haiglasse . Avati uksed , ning kohe tuli meile vastu ka haigla arst '' Frantsisco - Ken Saarmaa , üledoos , vererõhk viiskümmend kaheksakümnele '' seletas kähku see Natalja . Frants avas silmad ja püüdis rääkida , läbi kära '' Charlotte ... palun sind ... peida '' ütles ta .
'' kahjuks te siit edasi ei tohi tulla '' ütles üks õde , ning lahkus sammuti . Jäin sinna toolidele istuma . Olin paanikas ,ma ei teadnud mida teha . Haarasin enda telefoni , ning helistasin Isebellele
'' Isebelle kuuleb ?'' küsis tüdruk uniselt
'' Liisu , tule kähku Pelgulinna haiglasse , Frants on siin , ära küsi praegu midagi , lihtsalt tule '' ütlesin ma kiiresti, ning lõpetasin kõne . Otsisin veel telefonist Frantsu ema numbri . Ma sain Frantsu perekonnaga hästi läbi , ning mul oli tema ema ja isa numbrid . Mõtlesin helistada , aga ma arvan et ta ema saaks krambid ja hakkaks paanitsema , seega saatsin sõnumi.
'' Frantsisco on Pelgulinna haiglas , palun tulge nii kiiresti kui saate ''
Rohkem ma sõnumisse ei kirjutanud , kuna ega ma ise ka ei teadnud mis seis on . Mõõdus pool tundi . Saabus Isebelle . Läksin tema juurte ja kallistasin teda . Ta oli sammuti paanikas , ise ma olin juba maha rahunenud
'' kuidas temaga on ?'' küsis ta siis minult
'' ta on ikka veel arstide käes , see oli kohutav '' ütlesin siis vaikselt
'' mis juhtus ?'' küsis ta nuttes
'' üledoos '' ütlesin , rohkem ma ei tahtnud rääkida , mind painas see lause , et peida . Mida ma peitma pidin ? narkot ? eii , ma ei saa seda teha , siis satuksin ise ka vahele ja värki .
Saabusid Frantsu vanemad .
'' kus mu poeg on , mis juhtus ?'' küsis Frantsu ema ( Sirje ) paanitsedes .
'' ta on arstide käte all , praegu ei tea mis toimub ja kas ta jääb üldse elama . '' ütlesin rahulikult , kuid sisimas ma röökisin ja karjusin , ning ma olin segaduses , väga suures segaduses , et mida ma nüüd siis tegema pean , kui Frants on surnud ja ma peidan tema narko ära enda koju . Oii ema , kus sa oled kui ma sind kõige rohkem vajan ?
'' mis tal juhtus siis ?'' küsis Frantsu isa Mihkel
'' küll arstid teile räägivad '' ütlesin siis . Mõõdusid tunnid , me olime täielikus teadmatuses . Lõpuks saabus arst .
'' Kas teie olete Frantsisco - Ken Saarmaa lähedased ?'' uuris arst .
'' Kuidas minu pojaga on ?'' küsis Sirje paanitsedes .
'' me suutsime ta päästa , aga ma tahaksin teiega rääkida '' ütles arst , ning vaatas minule otsa . Olin veenudnud , et nüüd hakkab arst mind süüdistama või midagi sellist .
'' palun tulge '' ütles arst , kelle nimi oli , nagu selle rinnasildi peal kirjas on Doktor Andrus Käpp . Läksin vaiksel sammul arsti järel , ning jõudsime ühe valge ukse juurte . Peale oli kirjutatud Dr. Käpp . Astusime kabinetti . Kabinet polnud suur . Valged seinad ja hunnik paberied iga riiuli peal .Akna peal üks toasõnajalg , ning nurgas asetses väikene vanaegne roheline diivan . Laua peal asetses arvuti , ning päris suur kuhi pabereid . Seina peal rippusid mõned pildid ja ukse taga oli kapp , see oli üsna suur . Diivani ees asetses ka väikene laud , ning selle peal advendi küünal ,mis põles vaikselt .
'' Ma tahaksin teiega rääkida preili ... ''
'' Charlotte King '' ütlesin enda nime
'' Preili King , nimelt me leidsime teie sõbra verest narkootikume . See on loogiline . Tänu teile me päästime ta . Teie kiire tegutsemine oli väga muljeltavaldav , te päästsite enda sõbra . Aga mul on üks küsimus , ega te ei tea midagi nendest narkootikumidest ja sellest , et teie sõber neid tarvitas ? '' küsis arsti . Läksin närvi , ma ei tahtnud valetada , aga ma pidin seda tegema
'' ei doktor , ma ei teadnud midagi '' valetasin siis , enda sõpra ikka sisse ei räägiks või mis ?
'' olete kindel ? nimelt teie sõber jäi äsja vahele ühele poisile narkootikume müües , ning teda otsib po#!?!#ei , olete te sellest teadlik ?'' uuris arst minu käest. Taaskord pidin valetama '' ei , ma ei tea sellest mitte midagi '' ütlesin vaikselt '' selge , te võite lahkuda '' ütles arst , ning juhatas mu välja . Pidin minema Frantsu juurte . Lahkusin haiglasta ja sõitsin bussiga tema kodu ette . Teepeal saatsin Isebellel sõnumi
'' Lahkusin , räägime pärast ''
Astusin ukse ette . Teadsin täpselt , kus ta varuvõtit peidab . Nimelt oli see lillepoti all . Avasin ukse , ning astusin sisse . Läksin vaiksel sammul Frantsu tuppa . Tal polnud loomulikult kedagi kodus , kuna ta vanemad olid haiglas . Hakkasin otsima . Sorteerisin ta sahtlid , kuid tulemuseta . Olin tuustinud kogu toa segamini , kuid ei midagi . '' madrats '' põikas mulle pähe . vaatasin madratsi alla ja just sealt ma leidsingi valge puruga pakid . Neid oli kaks . Pistsin need tasku , ning lahkusin kiirel sammul majast , ise kõik asjad tagasi pannes ja uksed lukku keerates .

Autori kommentaar »