Mõrvari päevik, 5.# (2)

Mingil momendil jõudis ka Brian koju. Ta oli väsinud, ent rõõmsa ilmega. Läksin ta juurde, endal ilme aga vastupidi - kurb.
,,Kuidas su päev möödus?" küsisin ma. Too vilistas ja vastas siis rahulikult: ,,Hästi. Ja sul endal?"
,,Väga nutuselt, " nähvasin ma siis ja läksin kööki. Mu vend vaatas mind väga imelikult. Hakkasin talle võileibu tegema ja muna praadima. Ilmselgelt oli tal kõht tühi. Ise ma aga mõtlesin, et kas Brian on järjekordse mõrva sooritanud. Seda ma ei teadnud, aga tahtsin teada. ,,Ma koristasin täna su tuba." Ma nüüd mõtlesin korraks, kas rääkida talle sellest päevikust, mida ma nägin.
,,Edasi?" Ta vaatas mind küsivalt. Mu süda oli raskust täis. Ei teadnud, mida nüüd teha. Seejärel vastasin kiirelt: ,,Tuleb mainida, et see on väga segamini. Hoia korda." Ma olin üsna imestunud, et ma valetasin. Aga ma kartsin kõige rohkem siiski Brian'it. Ta oli ju keelanud oma päevikut näppida ja mina eirasin tema palvet. Aga kas mina siis olen süüdi? See päevik oli tõepoolest nii põnev ja salapärane.
,,Või nii. Sa tead ju ise ka, et mul on palju tööd ja mul ei jää nii palju aega üle koristamisele. Arvasin, et oled iseseisev ja suudad koristada mu tuba, " lausus ta siis ja köhatas. Ma värisesin.
,,Mida sa selle töötamise all mõtled?" küsisin ma siis väga järsult. Brian vaatas mind kummaliselt. Ta oli märganud, et ma olin temas midagi avastanud ja et ma olin närvis kah.
,,Mida sa selle lause all silmas pead?" küsis ta siis üsna kurja häälega juba. Ma ohkasin ja jätkasin oma tegemistega. ,,Sa tead ju küll, mis töö mul on! Ma lähen oma kabinetti. Too mu õhtusöök sinna." Ja seejärel sammus ta kiire tempoga oma kabinetti. Uks paukus üsna kõvasti. Oli aru saada, et ta oli pahane. Õhtusöögi tegemine oli väga kiire. Viisin talle söögi ja ise läksin koristama kööki. Kui möödus vähemalt pool tundi, tormas mu vend kööki ja karjus: ,,Kes puutus minu päevikut?!!!" Ma neelatasin.

Autori kommentaar »