Vampiir (7)

Ta kõnnib öösiti tihti ringi. Tal on hea haistmine. Ta tunnetab maailma viisil nagu sina seda iialgi tundma ei hakka, olenemata kui palju sa tahad, kui palju sa anud, kui palju selle heaks ohverdad.

Sa ei saa iialgi olla talle sarnane, talle sõber. Ta on erinev - ta on liiga ebainimlik, et talle läheneda, ja ta on liiga ebainimlik, et temast lahti saada, kui talle juba lähenetud on.

Kui talle liiga lähedale ekselda, siis hakkab ta kinni ja imeb välja kõik sinu sees oleva - mured, (jah, alguses võib see tunduda üpriski tore,) sinu valed, sinu teised huvid. Ja siis jõuab järjekord sinu puhta südametunnistuse ja sinu rõõmude kallale. Ja pärast seda... noh, on väheseid kes väidavad, et ilma mingi rõõmuta suudavad elada.*

Ta hakkab kinni nagu kaan, ja alguses võib tunduda, et ta imebki sinust halva vere välja, ja siis saab sinust parem olend - keegi, kellel puuduvad inimlikud nõrkused ja inimlikud pahed - kuid järjepikku hakkad aru saama, kui valesti said asjast aru. Ta rebib su hinge tükkideks, ta paneb su sisikonna keerlema, ta sosistab sulle valesid sõprade kohta, ta eksitab su sinu valitud teelt, ükskõik kui kindel su sihtmärk ükskord olla võis.

Ta varitseb sind ja tuleb avalikult välja ainult siis kui sinus hakkab levima haigus, millega ta kõiki nakatab, kes talle liiga lähedale satuvad. Alguses võib see olla madal palavik, segadus, kasvõi põhjuseta väsimus. Hiljem sonid sa juba unes oma mõrvaritest, röövid oma sõpradelt peale nende õnne ka muudki ja kaotad igasuguse enesekontrolli kahtlastes seltskondades. Aga kõik on tore, eksju? Sest sa ei tahtnudki inimene olla, muidu oleks sa temast heaga eemale hoidnud, lausa tema olemust eitanud. Nüüd sa vaid nead end, kuid veelgi rohkem teda, kes sind selliseks tegi.

Nüüd oledki sa vampiir.

Autori kommentaar »