Võrdne ? Võimatu .# (3)

Miks alatihti süüdistavad tüdrukud poisse ? Miks nemad alati on süüdi lahkuminekus ? Miks ? Seetõttu, et nad jäid vahele suudlusega kellegi teisega ? Või et ta on kahtlane ? Eks ikka kogu aeg ei ole poisid süüdi. Tüdruk võib ka vigu teha ja mängida poisi ema nagu. Mina arvan, et tüdrukud peaksid mõistma, et kõikidel poistel pole ükskõik, kui ta lahku läheb kellegiga. Mõni püüab suhet taastada, teine hoopis mõtleb enesetapule ja kolmandast ei maksa rääkida. Hirmus ! Kuid miks alati on tüdrukud need, keda lohutatakse ?

***

Mul oli ükskord üks klassivend, kes oli teiste jaoks tõeline nohik. Mina arvasin temast ainult head, kuid mul polnud julgust temaga suhelda, samuti temal polnud julgust minuga suhelda. Kuid ühel korral ma üritasin ikka temaga juttu ajada, see oli vahetunni ajal. Me saime väga lähedasteks. Ta polnud minu jaoks mingi nohik, me isegi hakkasime koos käima. Teiste jaoks oli see nali, aga meie mõtlesime seda täiesti tõsiselt. Möödus päevi, mil ma pidin kolima teisse kohta. Ma olin murtud. Selle kolimise tõttu ma pidin ta maha jätma. Ma mainisin ka seda, et meil pole võimalik isegi vast kontakti pidada. Sel õhtul, kui ma ta jätsin maha, nägin tema silmis tõsist kurbust. Sellist kurbust, mis viitaks millegile halvale. Kallistasin teda. Andsin talle isegi mälestuseks enda kena kaelakee, mis oli mu vanaema toodud. See oli väga hinnaline, see oli eraldi Hispaaniast mulle toodud.Peale selle andsin ma talle oma pildi, temagi andis mulle pildi. Tema andis veel mulle mälestuseks kena salli, mis on mul hetkelgi alles. See ilus, hall, sall meenutab mulle alati teda. Kui me teed lahku läksid, kuulsin ma ka kunagi hiljem { umbes paar aastat hiljem } oma sõbrannalt, et pärast seda, kui ma lahkusin tema juurest, üritas ta enesetappu teha, kuid ikka jäi vahele ja ta viidi haiglasse. Seda kuuldes mul hakkas valus. Palusin oma sõbrannal edasi öelda, et ma siiski hoolin temast ja tahaksin teda tulevikus kunagi ikka näha.

Minu jaoks oli see poiss väga masendunud. Ta kavatses ensetappu, mis on muidugi kole. Ta oli mu ELUARMASTUS ! Nüüd, kui sellest on möödas aastaid, olen ma mõelnud sellele kogu aeg. Me ei ole kohtunud üksteisega. Ta vist on unustanud mu, aga loodetavasti tal on mu kaelakee alles, sest mul on tema sall, mis on küll väga kaltsu meenutav.

Aitäh lugejatele ! Toetage mu lauseid .

Autori kommentaar »