"Klaveritunnid" (11)

See on tõlge
Orginaal: http://www.fanfiction.net/s/4625433/1/Piano_Lessons

"Klaveritunnid"


Edwardi vaatepunkt:

Ma lasin oma kätel joosta üle elevandiluust klahvide, mängides üht paljudest lugudest, mida ma olin kirjutanud oma ilusale kolmeaastasele tütrele, Renesmeele. Ta istus mu kõrvale, pisike pea puhkamas taas minu käel, suured pruunid silmad jälgimas minu sõrmi. Ta tegi seda tihti, istus minu kõrval ja kuulas. Kui ma alustasin Esme lauluga, tundsin ma teda end tugevasti minu käte vahele pugemas, rahustades mind taaskord.
"Kas sulle meeldib?" küsisin talt.
Ta noogutas, surudes oma kätt minu näole, nägin ma teda kujutlemas iseennast mängimas, tema pisikesed käed mängimas õrna meloodiat, mida ta oli korra Rosalied mängimas kuulnud.
Ma naeratasin talle ja tõmbasin ta sülle, "Kas sa tahad õppida?"
Ta noogutas, kastanpruunid lokid hüplemas, ja ta surus tugevasti klahvid alla, klaver tõi kuuldavale valju ebameeldiva heli. Ta vaatas üles minu poole, tema mõtted ütlesid mulle, et ta oli segaduses, ta oli harjunud tegema kõike esimese korra jooksul suurepäraselt. Ta vajutas uuesti klahve, sama raskelt ja kuuldavale tuli järjekordne klimps. Tema pruunid silmad täitusid nüüd pisaratega.
"Õrnalt," ma sosistasin tema pehmetesse juustesse, kasutades oma käsi, et juhtida tema sõrmi õigetele klahvidele. Ma alustasin sujuvalt tema sõrmede alla vajutamist klahvidele.
Ma alustasin lihtsate heliredelitega, lubades tal õppida, kuidas iga klahv tõi kuuldavale eelmisest kõrgema heli. Ta naeris, kui me jõudsime kõrgemate nootideni ja ma ohkasin, tundes rõõmu ajast, mida ma temaga veetsin.
"Tubli tüdruk," laususin, "Kas sa tahaksid nüüd mõnda lugu proovida?"
Ta noogutas ja lubas mul juhtida tema sõrmi läbi Greensleevs'i lihtsustatud versiooni. Tema väikesed, valged hambad naeratasid mulle, kui me mängisime lõpunoote, tema pruunid silmad olid rõõmust suured.
Ma õpetasin talle veel palju rohkem laule, kuni:
"Õpeta mulle emme laulu," mõtles ta.
Ma, veel üht korda, juhendasin tema sõrmi Bella hällilaulu keerulisemas meloodias. Me harjutasime seda uuesti ja uuesti, kuni ta oli võimeline mängima meloodiat iseseisvalt. Ma tõstsin ta enda kõrvale ja mängisin temaga harmooniat.
Kui meil see edenes, lisasin ma vasaku käega saate, ta säras, kuuldes tuttava laulu lõpetatud meloodiat. Me mängisime seda mitu tundi, kuni Bella hällilaul oli suurepärane, siis me liikusime edasi ühe lauluni, mille olin kirjutanud talle.
Õhtul ma kuulsin Bella kergeid samme, ta oli jõudnud koju. Renesmee ingellik nägu läks särama, kui ta nägi Bellat majja sisenemas. Kiiresti tegi ta ettepaneku, et ma lõpetaksin mängimise.
"Kas me mängime seda emmele?" ta sosistas nii vaikselt, et ainult mina võisin teda kuulda.
"Muidugi," ma naeratasin talle, silitades ta juukseid.
"Emme!" hüüdis Renesmee.
"Jah, armas?" lausus Bella, sisenedes elutuppa. Ta naeratas, nähes meid istumas klaveri taga.
"Issi ja mina tahame sulle midagi näidata."
Ma vahetasin Renesmeega naeratuse ning noogutasin talle alustamiseks. Ta alustas mängimist hällilauluga, mida me olime kogu pärastlõuna harjutanud, nüüd ulatusid tema pisikesed sõrmed klahvidele
kergelt. Ma alustasin temaga mängimist, hoides oma pilku kinnitunult Bellal. Ma võisin näha tema sooje silmi kasvamas suuremaks, kui ta meid vaatas.
Kui Renesmee mängis viimased helisevad noodid, Bella tõi kuuldavale valju aplausi, "See oli imeline!"
Ta kõndis klaveri juurde ja Renesmee sirutas oma käed välja, tahtes, et Bella ta sülle võtaks. Bella surus oma tütre rinnale, paitades tema pehmeid juukseid. Renesmee asetas oma käe Bella näole, ma võisin teda näha küsimas, kas see oli talle meeldinud.
"Ma mõtlesin, et te olite hämmastavad," lausus ta."Sina ja issi."
Ta naeratas mulle.
"Issi õpetas mind." ütles Renesmee vaikselt.
"Sa õppisid seda kogu tänase? Sa oled nii tubli!"
Nessie itsitas ja peitis oma näo Bella kaela vastu, piinlikult. Ma tõusin püsti ja läksin nende juurde, ma suudlesin oma naise põske ja võtsin oma käega tema õlgade ümbert kinni. Ta juuksed olid endiselt säilitanud oma maasikalõhna, hoolimata tema muutusest. Ma polnud end kunagi õnnelikumalt tundnud.
"Ma armastan sind," sosistasin, hoides oma pead tema õla vastas.
"Ma armastan sind ka."
Renesmee oli jälle Bella sülle magama jäänud, olles väsinud meie tundidest. Ma võtsin ta õrnalt Bella kätelt ning kandsin ta üles tema tuppa. Lamades tema kõrval voodis, tundsin ma Bella käsi selja tagant minu ümbert kinni võtmas.
"Aitähh," sosistas ta.
"Mille eest?"
"Temaga nii võrratu olemise eest."
"Ma armastan teda."
"Ma tean."
Bella andis mulle põsemusi ja lahkus ruumist, jättes mind Nessiet ööseks valvama. Ma tõmbasin roosa vatiteki tema lõuani, katsin tema roosa rinna ja süvenesin õrnalt ta unenägudesse. Ta unistas Jacobist, minemist temaga pikkadele jooksudele läbi metsade, talle klaveri mängimisest.
Ma krimpsutasin korraks nägu, seejärel pehmenesin, kui mõistsin, kui õnnelikuks ta oli Renesmee teinud. Lõpuks, mul võivad olla veel mõned aastad temaga, enne, kui ta tahaks Jacobit poiss-sõbra mõttes.
Nüüd olin ma lihtsalt õnnelik, et ta oli minu väike ilus tüdruk.

Autori kommentaar »