Igavesti sinu (2)

Külm, jääkülm nuga läbistas mu naha kiiremini kui ma oleks oodanud ning erkpunane veri immitses sealt välja loetud sekunditega. Kuid valu jõudis hiljem nagu välgu puhulgi – alguses tuleb sähvatus ja alles siis pauk. Valu, oli põletav ja seda sõna otseses mõttes. Ma tean, et tavaliselt nii see pole, kuid täna, praegu on see just nii.
„Tibuke, veidi sügavamale,“ lausus sale tumeda nahaline noormees minu kõrvalt ning surus noa peale ja läbistas sellega pea sentimeetri jagu minu kätt. Valu, valu, valu, valu, meeletu valu võttis mul ära silmanägemise ning sundis mind suud avama. Tahtsin karjuda, karjuda välja kõik oma valu, tunded ja mõtted, mis mul sel hetkel peas olid, kuid võta näpust, ei tulnud piuksugi mu suust.
„Musirullike, kas on valus? Kas on?! Tunned sa valu?!“ küsis noormees mesimagusal häälel, mis võlus mind endiselt. Võlus mind endiselt?! Olen ma tõesti nii napakas, et sellised sõnad ja selline vastikult magus hääletoon võlub mind endiselt?! Ilmselt olen.
Ta tõmbas noa mu käest ära ning tõstis selle kõrgele õhku justkui alistamise märgiks ja sõnas endale omapärasel mesimagusal häälel:„Musirullike, veel üks väike lõige ja sa kuulud igavesti mulle! Veel üks väike haavake, tiburullike!“ Ta irvitas, irvitas minu saamatuse üle. Kuid mida ma saan teha? Või mida ma oleks saanud teha? TEMA röövis mu, TEMA hoidis mind kinni, TEMA piinas mind, kuid MINA olin ainult vaikinud.
Ta suunas jällegi noa minu käe poole ja tõmbas sinna teise sügava joone, millega kuulusin mina nüüd seaduslikult tema omaks. Või vähemalt nende seaduste järgi... Mina olin nüüdsest tema omand, mitte nagu abikaasa, vaid nagu ori. Ma kuulusin elu lõpuni talle ja mitte keegi, ka mitte tema ise, ei saanud mind sellest päästa ega vabastada. Kui ta sureb, tapetakse ka mind. Kui ta pannakse vangi, pannakse ka mind. Kui teda pekstakse, pekstakse ka mind. Mina olen nüüdsest osa temast. Osa tema kohutavast iseloomust, osa tema saledast kehast, osa tema mesimagustast häälest.
Ma vaatasin enda kätt. Kaks paraleelselt kulgevat verist joont „kaunistasid“ mu käsi nüüd igavesti ja mitte ükski ilukirurg ei oleks suutnud seda muuta. Need kaks joont näitavad kuuluvust Mahagrhibdadile nagu ta mule end esitles.Ainult kaks joont ja ei midagi muud.

Autori kommentaar »