Kevad (2)

Olen 10 aastane Marie.
Usun, et pole kedagi, kellele ei meeldiks kevad. Usun, et kõigile meeldib. Mulle meeldib kevad sellepärast, et siis lendavad linnud lõunamaalt tagasi, lumi sulab ära, soojemaks läheb ja nii edasi.

Panen oma õueriided selga ja lähen oja juurde. Hakkan oksaga oja torkima.
Tüdinen sellest peagi ära ja ronin oma lemmikpuu otsa. Ohkan ja näen, et lund on veel tegelikult päris palju. Näen ka ülevalt puu otsast, et midagi kollast on põllul. Hüppan alla ja jooksen sinnani. Kollane lill...
Hmm... Ei tea mis lill võib see olla. Ma ei tunne eriti lilli. Tunnen enda pea peal toksatust. Vaatan taevasse. Vihma hakkab tibutama. Jooksen tuppa. Võtan riided ära. Astun elutuppa. Vaatan unistava pilguga aknast välja. Jään äkitselt magama.

Tunnen magusat lõhna.
Lähen kööki. Ema vaatab mulle naeratava pilguga otsa. Vaatan uuesti aknast välja. Vihmasadu lõppes!
Panen kingad jalga ja jooksen niisama toariietega õue. Panen silmad kinni, ajan käed laiali ja ohkan.
''On see kevad alles imeline''.
Teen silmad lahti ja alles nüüd märkan vikerkaart. Ilusad seitse värvi. Naeratan ning tirin ema vikerkaart vaatama. Ema vaatab mulle naeratades otsa.
''See ongi meie imeline kevad''

Autori kommentaar »