Teema: Lühijutud / Muu

AUSTUS JA ABIVALMIDUS ON SUUR TÜKK MEIE ELUST... (0)

............See juhtus ammu..................Väga ammu..........Olime sõbrannaga jõe juures ja ujusime.....niisama.......tiigis ujusid kalad.......naljaviluks hirmutasime neid jalgadega vee all.....siplesime....olime veel siis väiksemad ka ju.......ja....ja............olime....ujusime seal...ja siis....järsku...hakkas...hakkas häti....hästi külm.....ja.....ja....siis....hakkasime sõbrannaga jõest välja tulema, kui järsku tundsin, et...et keegi hammustab mind jalast...väga..väga valus oli.....siis...siis sõbranna küsis...et...et mis sul on? mis sul juhtus?....ei osanud talle midagi vastata, sest..olin pikali kukkumas....kukkusin pikali ja ärgates oli haiglas....sõbranna hoidis mul käest kinni...ja..ja...küsisin, et...mis ...mis minuga juhtus?...sõbranna vastas siis...et...et sa minestasid...minestasid ära...olin nii unine...ei kuulnud teda siis eriti....vaatsin tema poole...ja..ja nägin, et...tal suur pisar jookseb mööda põske alla....küsisin temalt, et...et miks sa nutad?....tema vastusega, et...et..mul pole sarnast sõpra ennem olnud, kui sina...vastasin talle, et...ah, mis sa nüüd.....ta siis vastas, et....sa oled nagu..nagu minu õde...olin siis nii hirmunud, aga ka õnnelik, et...hakkasin ise ka nutma...me siis nutsime koos....nutsie ja nutsime ja...ja..siis...tuli..haiglaõde ja...ütles, et..on vaja haava vaadata...minu sõbranna küsis haiglaõe käest..et..et kas ma võin siia jääda.....õde vastas, et..jah..jah..võid küll....mul endal oli nii...nii hea meel, et...ta sinna jäi..minu kõrvale...siis õde vaatas mu haava...ja ma küsisin, et...kas..kas see on ohtlik haav.....õde vastas, et...jah...kahjuks küll...sa..sa terveks kahjuks...enam...ei...saa...olin nii kurb, et oleksin võinud terve haigla pisaratega üle ujutada.....minu sõbranna ütles, et...mis...mis sa nüüd nutad...elu läheb edasi ju...õde vastas, et...ei..ei tea...kas...kas ikka läheb...siis ma küsisin, et....kas..kas mul on võimalus juba....nii noorelt...saja aastaste kõrvale minna.....siis õde...ma ei suuda seda uskuda...et..et ta niimoodi ütles...ta..ta ütles,et...........j......ja rohkem ma ei suutnud kuulata, kui ainult seda....seda jott tähte....pugesin teki alla, õde ütles, et...mis...mis sa vingerdad nüüd...õde sidus mu jala kinni ja...andis mulle juua..head..värskelt pressitud õunamahla....mu sõbrannale andis vett, sest külastajaile rohkem kui vett ei anta...mina ütlesin ja palusin vihast õe käest, et..andku mu sõbrannale kohe õunamahla!...või vähemalt siirupit!..õde ehmus ära...kuid ütles..olgu...jõime siis..jõime siis sõbrannaga ära joogid...ja...ma sain nädala pärast koju...ja siin ma olen..elus ja terve...haav on..on ikka näha..pikk musta-punase kirju triip.....sääre peal...ema-isa...on..on niivõrd õnnelikud, et...et ma....ellu jäin...sest see..kes mind rõndas, oli....oli.....Suur Hagi...kõige julmem kala, kes tiikides ja....ja jõgedes elab...niiet..aga.....mina..olen ju siin...elus ja terve...kveel käin küll karkudega....juba 4 aasat läheb siis karkudega...muide...see....see, millal see juhtus...oli....peaaegu...9 aasat tagasi...julm..olgu...nägemist siis....selleks korraks....ja muide..olge teie ka...tiikides ja jjjjja jõgedes ettevaatlikud...eks...eksole?...sest see, et...et ma siin olen...ja...ja seda siin praegu ise...omal käel kirjutan...on...on tõeline...ime...ja..see..see seiklus..see oli...tõde..

Teavita ebasobivast sissekandest!