Igatsus - hingemattev asi. (3)

,,Silver! Oota, " karjusin ma üle tänava meeleheitlikult. Poiss oli nii kiire. Lõpuks ta andis alla ja mõistis, et pääsu tal pole. Ma võin ju ka pool päeva joosta.. Kui ma seda just nii väga tahan aga tema suure tujutsemise tõttu ikka tahan küll, ettevaatuse mõttes.

,,Mida on? Ma tahan üksinda olla, Maria, " oli ta pahane. Tema ilme oli kurjakuulutav aga ma ei teinud sellest suurt numbrit, vaid ütlesin: ,,Tule ja istu." Me istusime pingile, ohkasime raskelt.

,,Räägi ruttu. Mul on kiire, " vuristas ta. Ma vaatasin teda küsiva näoga.

,,Vaevalt küll. Kiiret sul pole kuskile, sa meelega jooksed minema mu eest." Ta punastas. Solvunud oli ta kah ilmselt.

,,Olgu. Ma põgenen su eest ära, igavene jälitaja. Ma tahan minna lihtsalt oma teed, " porises ta. Mõtlesin nüüd korraks, kuhu ta siis nüüd minna siis ikka tahab, et ta mind kaasa võtta ei soovi.

,,Kuhu minek siis?" küsisin ma. Minu pilk oli väga puuriv.

,,Kas ma pean alati sulle andma aru, kuhu ma lähen?" Ma noogutasin ja vastasin surmtõsiselt, lootes, et see ka midagi muudab: ,,Igavesti."

,,Ma mõtlesin jalutama minna, " vastas ta siis. Nägin ta silmades kahtlast läiget.

,,Jalutamise moodi see küll polnud, mis sa natuke aega tagasi tegid. Pigem sa jooksid. Räägi, milles asi, " kostis mu tume hääl. Jah, mu kannatus oli katkemas. Miks ta ometi nii pikalt venitab? Kas ta salatseb mu ees midagi?

,,Ma tahtsin ema vaatama minna! Oled rahul?" röökis ta. Ma võpatasin. Tema karjumine lihtsalt ehmatas mu peaaegu surnuks. Kohkusin ka. Ema juurde? Surnuaeda?

,,Mida?" Mu hääl oli imelikuvõitu.

,,Ma tahtsin ema juurde minna, hauale. Saad aru?" tõdes ta. Ma olin šokis, ma ei teadnudki, et ta ema käib haual vaatamas. Pole kahtlustki, et ta käib seal tihti. Ta on ju põhimõtteliselt kogu aeg kodust ära, lausa mitu tundi. Ja kui ma midagi küsin talt, vaikib ta. Ja peab ka mainima, et ta silmad on siis nagu paises ja punased. Lõpuks ma võtsin end kokku õrnalt ja sosistasin: ,,Miks?" See lause võis tunduda küll rumal aga üllatus oli küll minu jaoks suur - Silver käib surnuaial ja ilmselt mitte vähe!

,,Sest ma igatsen teda, " ja seejärel ta lahkus. Ma ei jooksnud talle isegi järele. Teadsin, et see poleks olnud mõistlik. Parem jätan teda rahus mõtlema. Tuul tõusis ja lund hakkas sadama. Jäised lumehelbed kukkusid mu näole, tundsin, kuidas külm hakkas vallutama mu sooja südant, mis oli mingil hetkel ikka tegelikult lausa kivistunud tänu mu venna tunnistamisele.

*

Mariliis Vabamäe. :)

Autori kommentaar »