Teema: Lühijutud / Muu

Trauma (1)

Kallis sõber,

Ma olen hetkel väga segaduses ja hirmunud. Ma ei tea enam mis on tõeline ja mis minu ettekujutlus. Pidevalt näen oma ema või õde minuga rääkimas, aga neid ei ole siin. Mitte sellest päevast mil see juhtus. Kuid siiski tunduvad nad nii tõelised.
Pidevalt ärkan ülesse keset ööd karjudes, sest olin näinud seda juhtumas uuesti. Nagi see oleks jälle juhtunud esimest korda. Arstid ei oska mulle enam mingeid rohte anda. Lihtsalt tõmbavad mulle hullusärgi selga ning jätavad mu üksinda oma tuppa.
Nüüd ma arvan et peaksin kirja panema esimest korda täpselt mis juhtus, sest äkki siis saan ma oma peas kõik asjad korda. Ma pole veel kellegile tervet lugu ka rääkinud. Ainult üksikuid asju mis kokku ei klapi ilma vahel käivata.
See kõik algas umbes kolm kuud tagasi. Mu kasuisa hakkas ringi käima hahtlaste isikutega ning mu emaga veelgi halvemini ringi käima. Taaskord langes ta uimastite ja alkoholi alla. Ja kui mu ema lõpuks ta ära saatis ning temaga suhtlemise lõpetas läksid asjad vaid hullemaks ning mu ema oli sunnitud kasuisa taaskord meie ellu laskma. Me pidime elama terrori all ja piinlema igapäev.
Kõik see kehtis umbes kuu aega kuni päevani mil kasuisa kasutas mind ära... halvas mõttes. Ma langesin depressiooni, hakkasin lõikuma ning üritasin teha enesetappu. Kahjuks tuli mu ema ning kutsus kiirabi kes siis verejooksu peatasid. Sel õhtul saatis ta taaskord kasuisa ära ning seekord jäi ta endale kindlaks ja rohkem me teda ei näinud... Vähemalt mõnda aega ei olnud teda näha kuid ta üritas pidevalt mu emaga ühendust võtta.
Tänasest kuu aega tagasi toimus siis mu sassi minekut põhjustav sündmus.
Jalutasime mina, ema ning mu õde poe poole autotee ääres. Oli juba hämar ning autosid oli vähe. Hommikul oli jälle kasuisa emale helistanud ning neil oli suur tüli. Viimased sõnad mida mees ütles olid:" Selle eest te veel maksate! Teie kõik!"
Olime jõudnud ristmikuni. Nägime autot tulemas ning seisime kohapeal oodates selle möödumist. Järsku aga keeras auto otse meie suunas, andis gaasi ning selle tuled pimestasid mu silmi. Mina hüppasin teelt eest ära aga mingil põhjusel ei märganud me ema ning õde autot meie poole kihutamas. Karjusin veel neile, et nad eest ära läheksid kuid ilma asjata. Nad ei jõudnud. Ikka veel kuulen ma läbi une nende karjumist kui nad viimaks mõistsid mis neid ees ootab.
Peale lööki oli mu ema veel vaevu hingamas. Viimase hingetõmbega ütles mu ema mulle et ta armastab ming ning et ma õe eest hooIitseks. Sellest ei tulnud midagi välja, sest mu õde oli juba läinud.
PoIitsei jõudis kiirabiga mitte kaua peale peale õnnetust kohale. Kui nad juhi autost välja sikutasid ei olnud see keegi muu kui mu kasuisa. Tal ei olnud maha jäänud ka ta mõnusad promillid viinapudeliga.

Nojah, see oli siis minu lugu. Esimest korda täiuslikult mu peast väljas. Loodan, et nüüd sa ehk mõistad mind paremini mu kulla sõber. Nüüd aga pean ma lõpetama.
Kuni meie järgmise kohtumiseni.

Anni, 15, aasta 2061.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!