Teema: Järjejutud / Noortejutud

The secret diary 1 (0)

TSD # 1 - Esimene päev
"Kallis päevik...Täna kohe peale ärkamist ütlesin ma endale: " Ma saan sellega hakkama, väke naeratus petab kõik ära. Mõned naljad lisaks ja kõik jäävad uskuma, et minuga on kõik korras." Muidugi tean ma, et nemad on ka kõik, mida ma ära petta saan. Mina jään alati teadma, kuidas asjad tegelikult on. Ma pean tegema lihtsalt näo, et kõik on korras. Nagu kõik, mis eelmisel talvel juhtus poleks juhtunud... Ma tean, et ma pean teesklema, aga see pole nii lihtne. Ma ei ole enam normaale! Mul on mingid kahtlased võimed, mida ma ei taha. Ma ei taha enda sõprade ees teeselda. Soovi mulle edu. (: "
Panin päeviku kotti ja läksin alla korrusele. Mu vend, Jasper oli juba läinud. Ma ei soovinud hiljaks jääda, seega asusin ka teele. Kooli on vaid kaks kilomeetrit, tänu sellele ei vaevu ma kunagi bussi ootama.
Peagi olin ma juba koolis. Esimene tund oli Eesti keel, õpetaja Kristi teab, et ma õpin hästi, seega harilikult ta mind ei piina. Ehk jään ellu.
Seisin ukse taga nagu mingi ohmu, hingates närviliselt sisse ja välja. Korraga kuulsin ma kellegi mõtetes enda nime, Daniela. Vaatasin seljataha ja seal seisis Dimofei. Keerasin pea kohe tagasin ja tõttasin klassiruumi. Deboora lehvitas mulle ja kutsus enda kõrvale istuma. Ta istus kõige tagumises pingis, mulle sobib. "Tsau Deboora," pomisesin maha vaadates. Masinlikult manasin ette ka naeratuse.
"Tsau. Kuidas sul läheb? Juba kaheksas klass. Mitmendas su vend käibki? Minul läheb vähemalt normaalselt, aga ma läksin Karlist lahku. Kas sa homme tahaksid filmiõhtut korraldada? " Deboora on üks mu parimatest sõpradest. Tal on pikad blondid juuksed ja vesi sinised silmad. Lisaks sellele on tal ka komme palju rääkida, aga ainult siis, kui ta närvitseb.
"Millisele küsimusele sa siis vastust tahad?" Ükskõik, kuidas ma ka ei pingutanud ei suutnud ma enam rõõmsat nägu teha.
"Daniela," ütles Deboora ja nõudis kogu mu tähelepanu. Ta vaatas mulle sügavalt silma nagu prooviks ta midagi mu ilmest välja lugeda. "Kuidas sul läheb?" Nüüd jäi ta tõsiseks ja ma lugesin ta mõtetest palju muret.
"Mul läheb... Hästi." Vaatasin maha ja hakkasin enda õpikutega sahmerdama, lootes, et mu hale vale jääb talle märkamatta. Kahjuks see ei mõjunud. Uskumatu, nooremana ma unistasin koguaeg, et ma suudaks teiste mõtteid lugeda, aga nüüd on see ääretult ebamugav. Ma ei soovi lugeda teiset mõtteid, sest nende mõtted peaksid olema nende kõige isiklikum asi. Aga siis tulen mina ja võtan neilt ära nende privaatsuse.
"Ma ei usu sind," kuulsin ma Deboorat sosistamas. "Kui sa kunagi oled nõus sellest rääkima, siis tea, et sa võid mind usaldada. Ma jään alatiseks su sõbraks, ükskõik mis ka ei juhtuks."
Siis helises tunnikell ja õpetaja astus klassi, tema kõrval oli üks poiss ja üks tüdruk, keda ma polnud varem näinud. "Nagu te näha võite, on meile tulnud kaks uut õpilast. Nende nimed on Carmen ja John Black." Õpetaja Kristi näitas uustulnukatele nende istekohad ja alustas tundi.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!