Cerly and me. 3 (2)

"Oodake mind ka!" kostus mu õe hääl. Ta jooksis teiseltpoolt poodi meiepoole, endal mitu suurt riidekotti käes. Minutiga oli ta meiejuures.
"Kuhu sa need endaarust paned?" küsisin talt kurjalt.
"Oota, ma käin wc's ära," tegi ta mulle silma ja lipsas jälle minema.
"Lähme sisse, Sofi."
"Kas me ei oota teda ära?"
"Ei, pole vaja."

***

Läksime sisse ja otsisime oma kohad ülesse. Ruumis olime ainukesed, seega saime teha kõike nii nagu tahtsime; ei pidanud vaikselt naerma, poolsosinas rääkima ja saime ka telefoni kasutada. Sofia pani telefonist ka mõned laulud.
Mõne minutipärast jõudis ka Cerly tagasi, käes suured popcorni topsikud ja suured joogid. "Nii, see ja see on sulle ja need on Sofile," rääkis Cerly toimetades. "Ja need on mulle." Järgmisel hetkel potsatas ta mu kõrvale. Mu õe silmad särasid nagu ta oleks saanud millegi väga heaga hakkama saanud.
Jõllitasime Sofiga talle otsa, aga teine ei saanud sellest arugi. Ta laulis vaikselt suvalisi viisijuppe, harjas oma kauneid kullakarva juukseid .
Peagi oli kinosaal rahvast täis ja film algas.
Film oli piisavalt huvitav, seega iga kord Cerlyl oli vaja toaletti kasutada jäätas ta kõik ja käis rahulikult ära. Aga mina olin ainus tolvan, kes seal igavusest tüdinenult istus.

Autori kommentaar »