F*ck # 45 (5)

Siis oli seal veel üks pilt, kui me Kellyga vette jooksime, roheline veemadrats käes.
Igatsen neid aegu. Siis sain ma veel emaga hästi läbi... Siis oli mul veel ema. Kellyga võisin siis ka ükskõik millal kokku saada.


*******

Peale päeviku sirvimist läksin koridori ja sealt juba Anni tuppa. Mänguasjad olid põrandal maas ja voodi sassis. Tuba kattis ka tulmukiht. Mul tulid pisarad silma tema tuba vaadates. Appi, kuidas ma igatsen teda. Ja ma ei saanudki talle kunagi rääkida, kuiväga ma teda armastan... Ta oli mulle nii kallis tegelikult, kuigi ma ei näidanud seda välja. Ego ei lasnud.
[Ma soovin, et Anni tuba oleks korras...] Tolmukiht haihtus imeväel, mänguasjad lendlesid oma kohtadele ja tekk voodil läks sirgeks.
Istusin vaikselt voodi servale ja võtsin Anni kaisuponi sülle. Sulgesin silmad ja lihtsalt istusin. Minu kujutlusvõime lasi mulle silme ette pildi mängivast õest, kes mulle vahepeal ka mänguasju andis. [Soovin, et Anni oleks siin.] Silmi avades aga ei olnud midagi. Õde ei olnud. See oli esimene kord, mil ma ei saanud oma soovitut. Pühkisin silma tulnud pisaraid ja heitsin voodisse sellili. "Anni, palun vabandust, et ma sinuga halvasti käitusin. Ma armastan sind..."
"Vabandus vastu võetud, sa oled mulle kallis," kostus tuttav Anni hääl.
Tõusin sekundi pealt istukile, aga tuba oli tühi. Pühkisin veelkord pisaraid kogeledes: " Anni, kas sa oled siin? Kas sa kuuled mind?"
"Tšš..." kostus justkui nagu tuulde kaduv hääl.
"Ära lahku!" Tõusin püsti ja otsisin pilguga toast midagiki, mis näitaks Anni vaimu kohalolekut, või Annit.
"Ma armastan sind, ära seda unusta. Sa oled maailma kõige parem õde. Hüvasti."
"Ei, ära lahku... Ei," langesin nuttes voodile.
Minutite pärast võtsin end kokku ja läksin ema tuppa. Seal oli kõik ülimalt korras, kui tolmu mitte arvestada. Soovisin ka selle korda ja hakkasin välja minema. Vahetult ennem väljumist komistasin, aga riiuli otsa ja sealt lendas välja üks ümbrikute pakk, mille peale oli kirjutatud "[u]Deboorale!! [/u]". Panin pataka taskusse, et pärast seda uurida saaks.

Lõpuks korrastasin terve maja ära. Otsustasin, et hakkan siin pidevalt käima. Toob küll kurbi mälestusi kaasa, aga ikkagi. See ON minu kodu.

Võtsin laua telefoni ja helistasin Kellyle.
"Hallo?"
"Tsau, Kelly, Deby siin."
"Tsau!"
"Kuule, kas ma võin teie juurest läbi käija? Mul on veel tunnike aega."
"Am, olgu, tule aga."
"Oki, nägemist."

Hetkega olin Kelly ukse taga ja lasin uksekella. Taaskord tuli Sindy mulle uksepeale vastu.
"Tere Sindy," tervitasin rõõmsalt.
"Tere tädi," lausus tüdruk ja kallistas mind. Seejärel võttis ta mul käest kinni ja tiris mind kättpidi tuppa. "Istu"
"Olgu. Kelly! Mind võeti kolme aastase poolt vangi."
"Mida?!" kostus teisest toast ja sõbranna ilmus nähtavale. "Oi, sa oled juba siin?"
"Jah, mul on ju eriline liikumisviis."
"Nojah, mis sind siis siia toob? Ma sain ennem aru, et sa ei tohi tagasi."
"Jah, ma olen niiöelda "koduarestis", aga hiilisin välja."
"Olgu. Kuule, ma unustasin sult telefonis küsida, et mismõttes sul on vaid tund aega?"
"Siis ma pean oma sünnipäeval olema."
"Oi, ma juba unustasin; Palju õnne sünnipäevaks!"
"Aitäh," laususin häbelikult. Mulle ei meeldi eriti õnnitlused, eriti vastumeelsed on sellised, mida ma oleks justkui küsinud tähtpäeva meelde tuletades.
"Palju õnne Deby," lausus ka Sindy.
Jäime siis sinna jututama ja täpselt tunnipärast ma lahkusin kurvalt. Ikkagist, kui ma tahan uuesti minema pääseda tuleb ka võimalikult madala profiiliga ära käija.

Autori kommentaar »