F*ck # 43 (2)

Kogu see aeg, kui ta jutustas vaatasin teda juhmi näoga. Mina tahtsin temalt vabandust ju paluda, ja mõtlesin kuidas temaga ühendust võtta ja... Ohh, see on kõik liiga palju ühe päeva jaoks.
"Uskumatu, et sa siin oled," ei uskunud Kelly ikka veel, et ma siin olen. Ma ei teagi, mitmendat korda ta seda ütles. Enamasti me aga vaatasime üksteisele silma, lihtsalt vaatasime silma. Imelik oli mulle, et ta mind siia tahtis... Siiski, igakord, kui vaikus juba ebameeldivaks muutus ja ma minna soovisin keelas ta seda mul teha.
"Ma ei saa aru, miks sa mind siia tahad. Ma olen sulle niipalju liiga teinud ja arvatavasti teen ka uuesti..."tõdesin kurvalt. Arvatavasti teen uuesti. See lause kummitas mul peas. Ma olen ikka niii ise kas olend. Ta ei vääri minusugust enda lähedusse. Ta saaks palju paremaga hakkama.
"Ma igatsesin sind..." lausus Kelly maha vaadates. "Sa oled olnud mu ainus tõeline parim sõber. Teised on mind koguaeg ripakile jätnud, aga sina tuled ikkagi tagasi. Isegi peale seda, mida me koos läbi elanud oleme. Kui aus olla... Peale sinu viimast lahkumist nutsn ma ööd ja päevad läbi, ma olin omadega täitsa metsas. Veelgi enam kurvastas mind see, et ma ei jõudnudki sulle öelda, et ma last ootan... Last Maarekult."
"Appi, mul on nii kahju! Minupärast jäid sa üksik emaks, muidu oleks Maarek vee sinuga..." Läksin Kelly juurde ja kallistasin teda tugevalt, ise olles väga, VÄGA pettunud endas. [i)Mida ma küll tegin?[/i] "Palun väga, väga vabandust. Kas sa annad mulle andeks?"
"Jaaa, sa rumaluke! Ma olen sulle juba ammu- ammu andeks annud!"
Istusin tagasi oma kohale, olles ise veidike õnnetu. Kuidas saab keegi andeks anda selle, et ta jääb üksik emaks. Mõtlesin veidike sellele ja siis tuli see imekaunis väike tüdruk meie juurde.
"Emme, mul on kõht tühi."
"Kohe teeme tädi Debyga sulle süüa, kui tal midagi selle vastu pole."
"Ei, mul pole midagi selle vastu," naeratasin tüdrukule ja ta naeratas mulle tagasi, mulle sülle joostes.
"Appi kui nunnu sa oled, täpselt nagu sinu emmegi. Kui vana sa oled?"
"Mina olen nii vana," lausus tüdruk ja näitas mulle kolme sõrme.
"Siis sa oled juba suur tüdruk. Mis su nimi on?"
"Sindy, aga lõpus on imelik täht."
"Selge, aga lähme siis kööki," segas Kelly naerdes meile vahele. "Appi kui nunnud te koos olete."
"Tänan. Sindy on väga sinu moodi."
"Jaah..."
"Kas te elate siin kahekesi?"
"Jah, mu vanemas andsid mulle oma maja, ise kolisid suvemaija. Rohkem nad minuga suhelnud pole."
"Kahju..."
"Aga kuidas sinul perega on? Kuidas su emal ja õel läheb?"
Nüüd puudutas ta valusat teemat. Kui aus olla, siis ma ikka ei tea sellele küsimusele vastust, et kus nad on.
Vaatasin maha ja jõudsime vaikselt kööki.
"Oih! Vabandust, ma ei tahtnud seda teemat puudutada."
"Ahh, pole midagi. Aga mida sa süüa soovid väike preili?" pöörasin lõpuks juba rahulolematu Sindy poole.
"Saia! Saia! Saia!"
"Millega?"
"Võiga ja singiga."
"Kohe saad. Kelly, kus sa neid hoiad? "
"Siinsamas."
Peale võileviba läksime tagasi elutuppa. Me rääkisime seal tunde, kuniks me jäime tugitoolidele magama.


Ärkasin müra peale enda ümber. "... ta võib siin olla, kui ta tahab! Ta on ikkagi minu sõber..."
"See ei loe! Ta peab minuga tulema! Mida sa talle tegid, et ta siia tuleks? Ta oli väga õnnelik minuga!"
Nüüd tundsin ma hääld ära, need olid vaid Sten ja Kelly. STEN JA KELLY!?! Tousin sekundipealt ülesse ja jooksin nende vahele. "Mida te teete?"
" Mida sa siin teed? Ma läksin varakult koju, et su peole minna, aga mis sa siis avastasin? Kõik otsisid sind! Mitte keegi ei teadnud sinust midagi! Ma olin väga mures!" kurjustas minuga Sten.
"Vabandust, aga ma jäin magama..." ütlesin alandlikult ja embasin Kellyt hüvasti jätuks. Veel silitasin ma Sindy pead, ennem kui ümber keerasin, pisarad silmis. "Mul on väga kahju." sosistasin Kellyle ja läksin Stenni kõrvale. "Lähme." ja me kadusime Kelly majast.

"Mida sa ometi mõtlesid?"
"Midagi, ma vaid..."
"Ma olin sinupärast väga mures."
"Vabandust."
"See ei heasta midagi, nüüdsest oled kodu arstis!" ütles Sten viimase sõna ja kadus enne kui ma vastu hakata sain.
Vajusin seejärel enda voodile pikali ja hakkasin nutma.

Autori kommentaar »