F*ck # 42 : )) (3)

"Muide, väga ilus soeng," kiitsin ruttu soengut, sest muidu ta solvuks.
"Aitääh," venitas ta tänulikult.
"Mis me siis nüüd teeme?"

**

"Ma ei tea, kuule Lizy, kas sa ei vaja abi peo ettevalmistamisel? Ma võiksin küll sind abistada... Ja siis ma saaksin ka kindel olla, et sa ei pinguta üle, nagu mu 16. aastaseks saamisel." naeratasin kavalalt sõbrantsile.
"Kuule, see oli sinu sweet 16. Pealegi, sa said täielikult ise kujundada oma eelmse peo... Ja see oli... Nohh, mitte just halb, aga ka mitte hea. See oli lihtsalt mini pidu."
"Ja- jaa!"
"Ongi!"
"Mis värk on sul nende pidudega?"
"MA lihtsalt ARMASTAN pidusi korraldada. Jepii!" plaksutas Liz rõõmsalt käsi. Seejärel haaras ta mu käest ja keksis peo ruumi, mind järgi vededes.
"Millal sa hakkad käituma nagu täiskasvanu?" naersin naerukrampides. Ta lihtsalt käitub koguaeg nagu väikelaps. Tal puuduvad ainult pisike hobusesaba ja "emme" jutud.
"Kunagi ikka, ära sina sellepärast muretse."
Kallistasin tüdrukut tugevasti ja vaatasin talle sõbralikult silma. "Ma muretsen küll sinupärast, sa oled mu parim sõber ja üks kõige kallimaid inimesi maalimas."
"Tehniliselt võttes pole ma inimene."
"No, vahet pole ju. Sa ei pea sellepärast norima."
"Ja- jah!"
"Aga millal sa kavatsed endale poisi leida? Sul pole juba vähemalt 3 aastat poissi olnud."
"Polegi vaja. Deby, vaata kui tore - ma olen vaba ja vallaline."
"Ja- jah." ohkasin ma.
"A, muidu sina peoruumi tulla ei saa. Nii et, pakaa!"
"Tšauka!" hoikasin ma talle veel järele, aga ta oli juba kadunud.
[Mida nüüd teha... Appi, kuidas ma igatsen Kellyt. Ei teeks ju paha, kui ma käiksin korra teda vaatamas. Võibolla ta isegi rõõmustab.] mõtlesin oma tuppa lonkides.

Sädelesin ülesse, maale.

[ Loodan, et ta kolinud pole. ] mõtlesin ennem uksekella andmist.
"Ja?" küsis üks tuttavanäoga väike tüdruk.
"Tere, kas siin elab keegi nimega Kelly?"
"Ja. Emme!" hüüdis väike tüdruk tuppa vaadates.
Emme? Kas Kelly oli juba emaks saanud?
"Tere, mis va...?" ei suutnud väga täiskasvanulikult välja nägev isik küsimust lõpetada. "Deboora? Kas see oled sina?" küsis isik seepeale, ise samalajal väikest tüdrukut oma seljataha lükates.
"Jah... Am, kas sa oled Kelly?" proovisin õiget küsimust leida. Imelik on rääkida... TEMAGA. Me oleme niipalju koos läbi elanud, aga samas on seal hulgas ka niipalju halba.
"Jah, Feby, kas see oled tõesti sina?" küsis nüüd KNDLALT Kelly minult. Ma ei saanud aru täpselt miks, aga tal tulid pisarad silma. "Sindy, mine tuppa."
"Vabandust, ma võin ka ära minna," tundsin end ebamugavalt lahkuma asudes.
"Ei! Oota!"
"Mis?"
"Kas sa sisse ei tahagi tulla?"
"Kas sa soovid seda?" uurisin ettevaatlikult.
"Jaa!" Kelly juhatas mind sisse ja pani mind istuma ühel diivanil, kus ma kunagi igakord istusin. Tema istus minu kõrvale. "Kus sa kogu see aeg olnud oled? Ma arvasin, et sa lahkusid minupärast ja sa vihkad mind ja sa ei tule kunagi tagasi. Ma olin nii hädas sellega, et ma ei teadnud kuidas sinuga ühendust võtta ja nüüd oled sa siin... Ma olen kogu see aeg tahtnud vabandust paluda, et ma Maarekut sinu eest varjasin. Mul on nii kahju," vajus kelly mulle kaela. Kogu see aeg, kui ta jutustas vaatasin teda juhmi näoga. Mina tahtsin temalt vabandust ju paluda, ja mõtlesin kuidas temaga ühendust võtta ja... Ohh, see on kõik liiga palju ühe päeva jaoks.

Autori kommentaar »