Cerly and me. 1 (13)

Tere, mina olen Carly. Ma olen 15 aastane võluritüdruk. Mul kül puuduvad vanemad, aga selle eest on mul mu kullakallis kaksikõde. Tema nimi on Cerly. Me elame ühes vanas metsamajakeses. Välast ei tundu see küll suurem asi, aga sees on olemas kõik, millest unistada võid.
"Äratust!" hõikas Cerly mu voodisse hüpates. "Äratust! Äratust! Äraust!"
"Ja- jaa! Ma olen üleval. Mis siis nüüd lahti?"
"Ei midagi, lihtsalt igav hakkas," naeratas õde oma säravat naeratust. Mõne hetkepärast hüppas ta mu voodilt maha. "Tuled juba?"
"Olgu, aga kobi nüüd välja. Ma soovin rahus riideid vahetada."
Mõne hetkega oli õde kadunud. Ringutasin mõnusalt ja hõõrusin silmi. Seejärel läksin riidekapi juurde riideid sorteerima. Kantud, igav, eile kandsin, ei meeldi, pole minu... Oh, see sobiks hästi. Silmasin ühte mugavat, valget kleiti. Selle alla võtsin veel mustad retuusid. Tegin veel kerge meigi ja sättisin oma lokkis juuksed ilusasti korda.
"Oled juba valmis?" kuulsin häält uksetagant.
"Jaa, kohe," laususin ust lahti tehes.
"Lõpuks oled valmis," silmas õde mind. " Kui sul riietevalimises abikätt vaja on, siis... Siis tead kust mind leida," lõpetas ta naeratades.
"Muidugi! Aga ma ei usu, et see varsti juhtuma peaks. Mulle meeldib mu stiil. Sinu ülitrendikas välimus ei sobi mulle."
"No olgu, sinu võit. Tee mida tahad enda riietega, kuigi..."
"Ei! Pole vaja. Lähme hommikust parem sööma."
"Nojah, lähme. Ma katsin juba laua ära."
"Küll sina jõuad kõike teha; Sa muretsed mu stiili pärast, äratad mind, katad laua ja pead meeles kõike vajalikku."
"See olen mina. Egas sinulgi, Carly, midagi vaga pole. Sa lihtsalt pead usinam olema."
Vahepeal meie jutu ajal jõudsime juba kööki. Ta oli laua väga rikkalikult katnud. Seal oli nagu kõike. Päriselt ka.
"Kuidas sa kõike seda teha jõudsid?"
"Lihtsalt, ma õppisin uue loitsu selgeks, ise mõtlesin selle välja." kelkis Cerly.
"Tohoh, ei usu et SINA midagi sellist välja mõelda võid." rääkisin ma sarkastiliselt, samal ajal muiates.
"Tahad kuulda?"
"Olgu."
"See oli nii... Oota," tõstis ta näpu ja mõtles. " Näh, meelest läks! See oli nii kasulik loits."
"Ära muretse, nüüd tuleb ise laud katta," naeratasin talle südamlikult ja kallistasin teda.


----

Kas on mõtet jätkata, või mitte? Esimene osa võid küll igav olla, aga varsti peaks põnevaks minema. ; ) Mis arvate siis? Kommige ; ))

Autori kommentaar »