Lohe saladus 3 (5)

"Kus su emme on?" uuris Mike lohe ette kükitades, samal ajal hirmust kange.
Väike lohe vaatas talle naeratades vastu, paljastades kõik oma teravad imeväikesed hambad. Minu emme läinud.
"Aah!"karjatas Mike Richardi juurde sööstes. "See väike elukas rääkis minuga!"
"Ära mängi lolli," pahandas Richard. "Lohed ei räägi."
Mina räägin küll, ja ma pole elukas. Mina oled Bobby.
"Kuulsid? Ta ütles et ta nimi on Bobby!" paanitses Mike edasi.
"Mind ei huvita su luulud! Vaata, me võime rikkaks saada!" osutas Richard Lohe munadele, mida ta aina rohkem leidis.
"Ei, sa ei või neid lõhkuda!"
"Miks mitte?"
"Sest nii ei tohi!"
"Kuule, me osutaks inimestele teene."
"Millega?"
"Sellega, et me ei lase lohedel koorude, kes nad ära süüa võivad!"
"Aga mis saab lohedest? Nad surevad ju välja, ja siis sa ei saaks enam oma kalleid mune."
Sellepeale jäi Richard vait. Ta mõistis, et kui kõik lohemunad lõhkuda ei saa ta neid enam juurde ja jääb jälle vaeseks. Samas, kui ta jätab nii kaks- kolm alles, siis saab ta neid juurde. Richardil oli raske otsus teha, sest kuidas ta saab kindel olla, et sõber teda ei peta? Et sõber ei varasta ise neid mune ära, et rikkaks saada? Nende minutitega, mis sõbrad olid seal koopas olnud oli nende usaldus hajuma hakkanud. Kumbki ei suutnud teist usaldada, kartes et teine mingi lõksu talle ülesse seadnud. Kogu seda tü#!?!#emist jälgis aga väike Bobby hoolega. Korraga, aga hakkasid ka ülejäänud kuus muna kooruma.

Autori kommentaar »