Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Võluallikas (1)

Toredamat ilma üheks jalutuskäiguks oli raske ette kujutada. Kati, vanaisa ja Julius olid maavanaema pool suvitamas ja sättisid end pisikesele retkele.

Päike paistis ja parasjagu soe oli ka.
Otse vanaema maja tagant algas hõre mets. Vanaisa rääkis, et kohe varsti jääb nende teele üks väike allikas ja seda nad vaatama lähevadki. Kati keksis ja ümises laulda nagu väikesed tüdrukud ikka. Koer Julius lidus kõigepealt tükk maad teistest ette, siis pidurdas järsult ning tuiskas seejärel veel suurema hooga tagasi.
„Vanaisa, kas allikas on veel kaugel?“ küsis Kati, kui järjekordne koera tekitatud tolmupilv teda läkastama ajas.
„Üldsegi mitte – näe, Julius on seal juba mitu korda ära käinud!“
Koer haugatas, limpsas keelt ja raputas veepritsmed kasukalt. Teekond jätkus ning ühtäkki oldigi kohal. Suurte sõnajalapuhmaste taga sillerdas väike veesilm.
„Noh“, ühmas vanaisa ja kummardus vee kohale. „Kas proovime ka?“
Vanaisal oli kaasas väike plekist kruus, mille ta nüüd kristallselgesse allikasse kastis ja seejärel mitu head sõõmu võttis:
„Vanad eestlased uskusid ikka, et selle allika vesi on eriline, teeb nooreks, terveks ja tugevaks!“
Kati võttis ettevaatlikult lonksu talle ulatatud kruusist:
„Kas ma muutun kohe titeks või läheb sellega homseni aega?“
Vanaisa arvas, et muretseda ei tasu. See nooreks saamise värk olla rohkem nagu uskumise asi. Nii oli vanasti ja nii on see ka täna.
„Ehkki – see oleks küll tore, kui allikavesi mulle uued juuksed kasvataks,“ itsitas vanaisa ja patsutas märja käega oma paljast pealage. Kati tegi veekogust oma väikese fotoaparaadiga veel pilti, seejärel läksid rahulolevad matkajad koju.
Õhtul, kui Kati juba voodis lebas, tuli talle juuste jutt meelde. Olgugi et ta sellest naeruga pooleks rääkis, oli vanaisa mures, selge see. Nüüd tuli midagi ette võtta! Rohi, mis juuksed uuesti kasvama paneb, oli ju olemas – tuttava allika vesi. Seda tuli vaid piisavas koguses hankida. Kati otsustas, et ees ootavad tähtsad teod ja jäi rahulikult magama.
Järgmise hommiku toimingud venisid teosammul. Lõpuks sai söök siiski söödud, vanaema aidatud ja Kati võis õue lipata! Esimese asjana oli vaja hiilida kuuri, kus seisis terve hulk tühje moosipurke. Kati haaras kummassegi kätte ühe purgi, väljus hoolega ringi vaadates kuurist ja kadus välgukiirusel maja taha metsa.
Allikas oli õnneks lähemal, kui eile tundus. Kati ammutas mõlemasse purki nii palju vett, kui uskus, et jaksab tassida ja hakkas vaikselt kodu poole liikuma. Raske oli küll, aga mõte sellest, kuidas vanaisa peas varsti lokid lehvivad, andis jõudu juurde.
Kojujõudmisega läks jälle hästi – keegi ei märganud, kuidas väike tüdruk kahe veepurgiga oma tuppa puges. Asjast rääkida polnud mõtet: vanaisa ütles alati, et talle pole midagi vaja. Siin tuli tegutseda salaja, ja mis peaasi – ootamatult. Et vanaisa ei jõuaks vastu vaidlema hakatagi!
Jõudis kätte lõunasöögi aeg. Kati ootas, kuni kõik lauda istusid. Siis aga selgus, et ka naabrionu oli sööma palutud. Ja huvitaval kombel oli tema pealagi samuti paljas!
Kati pidas hetke aru – mõlemad purgitäied olid mõeldud küll vanaisale, ent külalislahke tuli ju ka olla! Ning allikas ei kao kuskile, seal saab käia nii palju kui kulub ...
„Kati, mida sina ootad?“ küsis vanaisa imestunult.
Otsustav hetk oligi käes. Kati haaras kindlakäeliselt ühe purgi ja valas selle sisu puhtast viisakusest kõigepealt külaonule pähe:
„Et su juuksed kasvaksid! See on võluallika vesi, vanaisa ise ütles! Patsuta pead, siis kasvavad kiiremini!“
Nagu arvata võib, vanaisa kiilaspea ravimiseni seekord ei jõutudki. Sest kirjeldamatus segaduses läks teine purk lihtsalt ümber ja Julius lakkus põrandalt kogu vee ära.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!