Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Kotkast prints (1)

Kõrgete mägede ja laiade merede taga asus suur kuningriik, mida va#!?!#es vana ja väärikas kuningas. Ta oli väga rahul oma eluga, sest nii talupojad kui ka aadlikud armastasid ja austasid teda ning tegid talle tema sünnipäeval suurepäraseid kingitusi: talupojad tõid ahjusooja leiba, suuri punapõskseid õunu ja magusat mõdu; aadlikud aga kinkisid haldjate poolt ämblikuvõrgust tehtud peeneid kindaid, päkapikkude poolt sepistatud läikiva teraga mõõku ja gnoomide poolt meisterdatud ehteid.
Kuningas oli väga õnnelik, kui ta seisis oma imeilusa valgest marmorist palee rõdul ja vaatles suurt parki, kus jooksid ringi metsloomad ning lendasid ringi metslinnud. Kuningas oli väga rikas ja ta tegi kõik, et tema palee oleks kauneim kogu maailmas. Aga üks asi pani kuningat muretsema – tema poeg, noor prints, oli tihtilugu kurva näoga ning ei tundnud ennast inimeste hulgas hästi.
Prints jalutas tihti kuninga pargis ja vaatas igatsevalt linde, kes puude kohal lendasid. Kuningas muretses printsi pärast, sest ta tahtis, et ka tema poeg oleks õnnelik ja seepärast korraldas kuningas vägevaid pidusid ning balle, et printsi lõbustada. Kuid printsi ei liigutanud osavad muusikud ega ajanud naerma naljakad õuenarrid, teda ei huvitanud ilusad neiud, kes teda tantsima palusid. Prints tundis ennast hästi ainult kuninga pargis, loomade ja lindude keskel ja see tegi kuninga kurvaks. Aga kuna ta oli tark kuningas, siis ei keelanud ta oma pojal pargis jalutada ning lootis lihtsalt, et prints kunagi ka inimeste hulgas ennast hästi tundma hakkab.
Prints oli noor ning üksildane. Talle meeldis omaette pargis kõndida ja hirvede ja jänestega vestelda ning metslilli nuusutada ja metsmaasikaid korjata. Kuninga park oli printsi parim sõber, sest puud kohisesid rahulikult ja ojakesed vulisesid julgustavalt kui prints nendest mööda kõndis.
Öösiti, kui prints mõnikord parki hiilis, sädelesid puuvõrade vahel tillukesed tähetäpid ja kuu, mis oli otsekui kuldmünt, heitis oma valgust tasahilju vulisevatele ojakestele. Paljud loomad ja linnud magasid öösel, aga öökull oli alati ärkvel ja tervitas printsi rõõmsa “uhhuuga”. Prints naeratas ja kummardas öökullile tervituseks vastu. Pargis elasid printsi sõbrad.
Ühel päeval jalutas prints jälle pargis tuttavaks saanud radadel, kui ta järsku märkas ühte väikest teed, mida mööda ta varem polnud kunagi käinud. Uudishimulikult läks prints mööda rajakest tihedamale pargi sisse, vaadates imestusega enda ümber. Ta polnud siin pargi osas kunagi olnud, siin oli mets palju tihedam kui mujal. Metskitsed piidlesid printsi aralt puude vahelt kui ta neist mööda läks ja oravad sädistasid printsi pea kohal puudeokstes. Tee läks üha edasi ja edasi, kuni lõppes äkki laia ja selge veega tiigi ees.
Prints, kes oli juba väsinud, istus tiigi kaldale ning jõi kristallselget ja jääkülma vett. Ühtäkki tundus talle, et keegi liigutas end tiigis ja ta hüppas püsti ning taganes. Veest pistis pea välja kõige ilusam neiu, keda prints eales näinud oli. Neiu kuldsed juuksed langesid ta paljastele õlgadele ning tema jalgade asemel oli sillerdavate soomustega kalasaba.
“Merineitsi....” sosistas prints üllatunult. Ta ei olnud kunagi merineitsisid näinud, kuid õuelaulikud rääkisid tihti muinaslugusid sügaval merepõhjas elavatest imekaunitest neidudest, kellel on kalasaba jalgade asemel. Merineitsi vaatas printsi kurvalt ning ohkas.
“Kas ka sina oled tulnud minu üle naerma, poiss?” Prints kohkus.
“Ei, miks ma peaksin sinu üle naerma, sa oled ju nii kaunis?” Merineitsi silmist voolasid pisarad.
“Kui mind kalurite poolt kinni püüti ja siia toodi, siis naersid nad mu saba üle ja lubasid mind pannil ära praadida!”
“Millal sind kinni püüti?” küsis prints ja merineitsi vaatas igatsevalt kõrvale.
“Alles eile, kui ma koos delfiinidega lainetes mängisin. Ma olin nii vallatus mänguhoos, et ei märganudki kui võrk mu peale langes ja mind vangistas. Kalurid tirisid võrgu paati, sidusid mind kinni ja tõid siia, kuningale kingituseks. Mind pandi sellesse tiiki, aga ma tunnen end siin vangina.”
Merineitsi ohkas jälle raskelt ning tema kristalsed pisarad sädelesid õhtuse päikese käes. Prints tundis vaesele neiule kaasa, sest ka tema oli kui vang palees. Ta oleks tahtnud lennata koos
lindudega taevavõlvi all, kuid ilma tiibadeta oli see võimatu. “Ma tahaksin ka siit ära,” tunnistas prints merineitsile. “Aga lähme koos!” hüüdis merineitsi. “Vii mind merre tagasi ja me mängime koos lainetes!” Prints langetas pea. “Ma ei oska ju lennata,” kurtis ta. “Kas siis selleks on tiibu vaja?” küsis merineitsi kavalalt. “Võlurid lendavad ju ilma
tiibadeta!” Prints muutus rõõmsaks. Muidugi, isegi kuninga õuemaag, kes elas kõrges tornis pargi äärel,
oskas lennata oma võlukunsti abiga. Õuemaag oli pärit kaugelt idast, kus elasid salapärased inimesed, kes teadsid iidseid tarkusi ning oskasid kõigest enda ümber leida võlujõudu.
“Ma päästan sind ja ennast, merineitsi! Oota mind!” hõiskas prints ja jooksis tagasi. Ta lippas läbi pargi, linnud erutunult sädistamas tema ümber ja jõudis lõpuks hingeldades õuemaagi mustast kivist torni juurde ning koputas uksele. Vana õuemaag, habe juba valge ja selg küürus aastate raskusest, avas noorele printsile ukse ning rõõmustas tema nägemise üle.
“Sa oled alati teretulnud minu torni, noor prints!” ütles õuemaag kummardades. “Kuidas ma saan sind aidata?”
Prints seletas õhinal: “Ma tahan lennata, vägev võlur! Aita mind!”
Õuemaag naeratas. “Lennata koos lindudega? See on raske, aga kui sa hoolikalt tähele paned, saan ma sind aidata. Tule koos minuga!”
Ta juhatas printsi oma torni ning hakkas pikast keerdtrepist üles astuma. Prints vaatas, suu ammuli, kui nad möödusid treppi mööda minnes õuemaagi tornis olevatest tubadest.
Ühes toas nägi ta kõige imelisemaid lilli - suuri hommikukastest pärlendavaid punaseid roose, õhkõrnade õitega kuldseid tulpe, vikerkaarevärvides orhideesid.
Teises toas nägi ta kuldpuuri vangistatud värve – ta vaatas, kuidas sinine ja punane ja roheline ja valge keerlesid ja lendlesid puuris ning üritasid puurivarbade vahelt välja saada.
Kolmandas toas nägi ta suurt kristallkuuli, mille sees hõljus imeliselt kaunis tüdruk, kes sosistas talle: “Lase mind välja, poiss, ja ma viin su Imede Maale!”. Tüdruk naeratas printsile ja vaatas talle oma heleroheliste silmadega sügavalt otsa. Prints jäi tüdrukut lummatult vaatama, kuid õuemaag võttis tal käest kinni ning tõmbas ta leebelt toast eemale.
Vana õuemaag naeratas printsile ning ütles: “Ole sireenidega ettevaatlik, mu noor isand. Nad võivad su pea hõlpsasti segi ajada oma ilu ja sõnadega, kuid tegelikult soovivad nad ainult sinu inimhinge röövida.” Prints heitis veel viimase pilgu tüdrukule kristallkuulis ning nägi, kuidas neiu silmades oli viha. Prints kohkus ja kiirustas õuemaagile järele.
Nad kõndisid mööda keerdtreppi, mis tundus printsile lõpmatuna, kuid siis jõudsidki nad õuemaagi torni katusele. Tuul vihises nende vahel ja sasis õuemaagi habet. Kotkad tiirlesid torni ümber ja õuemaag viipas ühe neist enda juurde. Uhke lind maandus tiibade lehvides ja jäi maagile küsivalt otsa vaatama.
“Oo, kotkas, sa oled taeva va#!?!#eja! Anna noorele printsile oma sulg, et ka tema saaks koos sinuga taeva all tiirelda!” ütles õuemaag ja kotkas tõmbas nokaga oma tiivast pika sule ning ulatas selle printsile.
“Nüüd,” ütles õuemaag printsile, “pane see sulg oma südame lähedale ja sule silmad.” Prints tegi nii ja õuemaag lausus võlusõnad. Prints tundis, kuidas ta muutus kergeks ja ta liigutas käsi. Maapind kadus tema jalge alt ja prints avas silmad. Ta ahhetas rõõmust, kui nägi, et lendab pargi kohal koos kotkastega.
Õuemaag lehvitas talle ja hüüdis: “Nüüd, mu noor isand, ole ettevaatlik, sest kui sa lendad liialt kaua, hakkab inimese elu sulle võõrana tunduma ja sa jäädki igaveseks ajaks kotkaks!”
Prints naeris endamisi ning lehvitas õuemaagile korraks tiivaga. Vana maag ohkas ning raputas pead. Ta nägi printsi rõõmu kotkana lendamisest ning kartis, et noormees ei tulegi enam tagasi. Siiski ei jäänud õuemaagil üle muud, kui katuselt lahkuda ja oma tegemiste kallale asuda. Prints aga keerles taeva all koos kotkastega. Nad õpetasid teda taevast va#!?!#ema ja prints lendas varsti sama osavalt kui kotkad. Seejärel suundus ta merineitsi tiigi poole.
Kui merineitsi nägi printsi lendamas puude latvade kohal, hõiskas ta rõõmust, sest ta teadis, et vabadus oli käega katsuda. Prints lendas tiigi kohale ning haaras merineitsi endale sülle.
“Nüüd oleme me vabad!” hõiskas prints ja lendas koos merineitsiga mere poole. Nad liuglesid taeva all ja merineitsi sosistas printsile: “Kas sa tunned vabadust? Kas sa tunned, kuidas tuul sasib su juukseid ja pilved paitavad su põske?”
“Jah!” sosistas prints vastu. “Ma tunnen!” Nad lendasid läbi pilvede ja vaatasid, kuidas all maapinnal väikesed lossid ja linnad tundusid nagu nukumajad ja kuidas suured metsad olid nagu põõsatih#!?!#d. Maailm tundus olevat nende oma ja prints naeris õnnest.
Kui päike hakkas juba silmapiiri taha vajuma, jõudsid nad mere äärde, mis laius kõikjal kuhu silm ulatas.
“See on minu kodu, minu meri,” ütles merineitsi ja nad laskusid vee kohale.
“Pane mind vette!” palus merineitsi ning prints lasi ta lahti. Merineitsi sukeldus ja kadus vee alla. Prints tiirles vee kohal ning vaatas, kuidas merineitsi hüppas rõõmsalt lainete kohal koos delfiinidega.
“Aitäh, armas prints!” kaikus merineitsi laul üle mere ja prints naeratas. Ta tõusis taevasse ja lendas päikese suunas, vabana nagu kotkad tema ümber.
Prints ei tulnud enam kunagi tagasi. Ta jäi kotkaks, nii nagu vana õuemaag oli kartnud ning kuningas, printsi isa, oli väga kurb. Kuningas seisis nüüd igal õhtul päikeseloojangu ajal oma imeilusa valgest marmorist palee rõdul ja vaatas, kuidas kotkad lendasid kõrgel taeva all.
Kuningas ohkas, sest ta teadis, et ta ei näe oma poega enam kunagi inimesena, aga samas oli ta ka rahulik, sest ta tundis, et prints on õnnelik ja vaba. Sellepärast naeratas kuningas ja lehvitas kõrgel lendavatele kotkastele, kes paistsid justkui täpikesed taevas.Üks neist oli tema poeg, kotkast prints.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!